Oeh, kust küll pihta hakata. Nii palju on juhtunud ja nii vähe on viitsimist midagi kirjutada. Netti laseme siis meie seniste elamuste skeleti. Ning piltidest niipalju, et me üritasime neid üks päev isegi netti panna, aga meie backpackersi internetiühendusest tingituna oleks kõikide piltide üleslaadimiseks rohkem aega läinud, kui meie planeedil alles on. Eks me nuputa mingi variandi välja, kuidas see edukalt korda saata. Seniks jäävad meie vormid Teie, kes Te veel seda blogi lugeda viitsite ja meie vastu huvi tunnete, poolt nägemata. Tough.

Eelmine blogi sissekanne lõppeb meie plaaniga Kununurrasse sõita, mis on umbes 3200 km kaugusel Perthist. Sõitma hakkasime teisipäeval, kindla plaaniga reedeks juba kohale jõuda, et oma nimed tööagentuuri kirja panna. Jõudsime ilusti reedel kella neljaks päeval linna ka kohale, aga selleni me alles jõuame. Orienteerusime bensukast ostetud kaardi järgi, sest GPS jaoks meil raha polnud. Esimese päeva sihiks oli sõita 1200 km. Sõitsime mööda rannikut põhja poole, peatudes Carnarvon-is, kus me Liisi ja Aju autodokumendid neile üle andsime. Seejärel jätkasime teekonda. Peatselt läks pimedaks ning selgus, et meie kaugtuled on lauskohutavad. Ning pimeda saabudes ilmuvad maanteedele igasugused elukad, nagu näiteks kängurud ning lehmad. Me pole vist keegi kunagi nii väga lehmi kartnud, kui tol ööl 70 km/h maanteel sõites, ninad vastu esiakent, et loomakesi võimalikult varakult märgata. Paar nappi möödumist oli, kui me märkasime veist vaid mõni meeter meist eemal tee ääres seismas. Lõpuks jõudsime suvalisse roadhouse-i ning otsustasime seal ka telkida. Risto ja Raigo magasid telgipõrandal, poolkülma maa peal, Margus magas auto tagaistmel. Olime läbinud 1400 km. Hommikul jätkasime teekonda.

Teise päeva ööbimiskohaks pidi saama Broome, meist 900 vms. km kaugusel. Need 900 km olid aga põhimõtteliselt läbi kõrbe ning täiesti sirged. Iga natukese aja tagant õnnistati meid mõne laugema kurviga, muidu oli aga täiesti kohutav seda teed sõita. Umbes iga poole tunni tagant nägime mõnd teist autot, apart from that olime üksinda. Märkasime, et iga kilomeetriga, mis me põhja poole sõitsime, läks ilm/õhk üha kuumemaks ning niiskemaks. See oli päris meeldiv, võrreldes pakasega, mis me Dandaraganis ning Mooras hommikuti tundsime. Ilm ja olustik hakkasid juba Austraaliat meenutama, lõpuks. Erilist midagi ei juhtunud, õhtu hakul jõudsime Broome-i ning ööbisime kusagil backpackersis. Enne magamaminekut lubasime igaüks omale all pubis ka paar õlle. Hommikul jätkasime teekonda.

Reede. Alustasime sõitmist kuskil pool kuus hommikul. Kununurrasse jõudsimegi kell neli, või pool neli. Igastahes sujuvalt tund aega enne kui agentuur kinni pidanuks pandama. Aga kohale jõudes selgus, et ainuke töötaja oli varakult koju läinud ning enne esmaspäeva ei saa midagi teha. Seejärel üritasime ööbimiskohta leida. Esimese asjana sõitsime Kununurra backpackersisse. Sealt öeldi, et tulge teisipäeval tagasi, siis vabanevad voodid. Käisime veel paaris kohas, kus oli liiga kallis, kus polnud kohti. Juba hakkas pimedaks minema ning meil polnud ikka kohta, kus ööbida. Ning üsna ruttu selgus tõsiasi, et me ei tohi oma autot seisma jätta, sest muidu ei lähe ta jälle tööle. Olles täiesti meeleheitel, läksime karavaniparki, ’üürisime’ omale üha platsi, panime sinna telgi püsti ning jäime paikseks. Õhtu poole läksime baari, Raigo mängis kitarret ning olime niisama mõnusad. Siis tulid kaks tüdrukut, kutsusid meid linna peale. Läksime. Linnas ühes pubis mängis keegi kitarri ja laulis. Tüdrukud, kelle nimed olid Claire ja Carol, tahtsid teda kuulama minna. Ukse peal ilmnes aga probleem. Sissesaamiseks oli vaja dokumenti ning kinniseid jalanõusid. Kõigil peale Marguse ja Raigo olid plätud (Margusel olid slip-onid ning Raigol tema imevahvad ning mõnusad Crocsid). Samas oli kõigil, peale Marguse ja Raigo, dokumendid kaasas. Tegime ainuvõimaliku otsuse…Margus ja Raigo loovutasid oma jalanõud, et tüdrukud saaksid sisse minna, ning ootasid koos Ristoga paljajalu aia taga, tänaval. Aeg ajalt üritasime tarale ronida ning tüüpi näha, kuid seest kästi meil heaga alla ronida. Ning kui tüdrukud üritasid poiste meeleolu tõstmiseks neile aia vahelt õlle sokutada, märkas seda turvamees, kes tuli ja valas pudelite sisu murule tühjaks. Kui tüdrukud lõpuks välja tulid, jalutasime kõik koos tagasi karavaniparki. Kuuldes, et me läheme maha magama, lubasid nad meile kolm madratsit tuua. Nii nad ka tegid. Puhusime neid täis, mängisime kitarri, laulsime ning kui tüdrukud lõpuks ära vajusid, otsustasime, et oleks aeg tuttu minna. Leppisime kokku, et läheme järgmine päev koos kinno mingit filmi vaatama. Hommik saabus kell 5.

Selleks ajaks oli õues juba tohutult soe ning kauem telgis viibimine oleks juba ebainimlik olnud. Panime siis ujumisriided selga, läksime basseini ja jäime tüdrukuid ootama, et siis koos kinno minna. Tunnid möödusid üksteise järel aga tüdrukuid ei olnud kuskil. Lõpuks oli ilmselge, et nad lasevad meid üle. Nii ka juhtus ning veetsime oma päeva karavanipargis ujudes ja päevitades. Päevitamisega läksime aga natuke liiale, 4 tundi järjest päevitada ei olnud kuigi tark mõte. Põlesime kõik kolmekesi ära ja järgmised nädal aega ajasime nahka. See jäi ka meie viimaseks ööks karavanipargis, veel üks öö sellises kuumuses telgis veeta oli vastuvõetamatu. Läksime siis esmaspäeval tagasi Kununurra Backpackersisse ning saime endale toa sinna, see on meie koduks olnud terve siin viibimise aja jooksul. Nägime paar päeva hiljem tüdrukuid ning küsisime neilt, et miks nad meid üle lasid. Nad vastasid sama küsimusega… Tuli välja, et nemad olid aru saanud, et me saame linnas poe ees kokku ja läheme siis koos kinno. Oh well…

Ööbisime nelja nariga toas. Toanaabriteks olid: 1 ilgelt lahe britt nimega John Nicholson, 1 ilgelt lahe iirlane nimega Damien Quinn, 1 homo prantslane nimega Adrian, 1 prantslane nimega Giom (vms.), kes ühe Reede õhtul purjus peaga meie toa põrandale urineeris… Damieni pea ette põrandale. Damien ärkas üles ning viskas ta toast välja ning 1 šotlane nimega .. mm.. Iewen (vms. tõesti pole õrna aimugi nime kirjapildist), kes 2-3 nädalat hiljem välja kolis, et oma tüdrukuga maja rentida kusagil eemal natuke. Ühesõnaga, üsna kirju seltskond… pluss meie. Johni Nintendo DS oli see, mis meie õhtuid enamus ajast sisustas.

22. sept sai Raigo tööd firmas TFS (Tropical Forestry Service Limited). Seal töötas ta kusagil kaks ja pool kuud kuni 11. detsembrini. See ei ole eriti huvitav… Tegi seal erinevat füüsilist tööd ning tutvus ühe inglasega, kel nimeks Edward. Raigost ja Edist said aja möödudes üsna head sõbrad, Risto ning Marguse pahameeleks. J Ed vallandati varsti ning ta sõitis Perthi. Raigo töötas TFS-is veel tükk aega, pannes lõpuks kõrvale pea $3000.

Risto ja Margus töötasid kumbki umbes kaheksas erinevas kohas. Kuna Margus oli enam-vähem kõige vastu allergiline ning paistetas kohe üles, pidi ta pidevalt ameteid vahetama, kui ilmnes jälle tõsiasi, et seda tööd ta edasi teha ei saa.

Risto töökohad:

Ø      Mangode korjamine – 1 päev

Ø      Kõrvitsate korjamine – 1 päev (või noh, 3-4 tundi, siis lahkusid Risto ja Margus töölt)

Ø      Sweet potato pakkimine – 1 päev

Ø      Mangode korjamine – 2 kuud

Ø      Konditsioneeride paigaldamine – 2 päeva

Ø      Aedade püstitamine – 2 päeva

Ø      Catering firmas abiline – 3 nädalat

 

Marguse töökohad:

Ø      Mangode korjamine – 1 päev

Ø      Kõrvitsad – 3-4 tundi

Ø      Sweet potato – 1 päev

Ø      Mangode korjamine – ei mäleta aega, aga ta lahkus suht varakult, sest tal tekkis kohutav mango rash ning paistetas üle keha üles.

Ø      Maisi korjamine – ei tea kaua töötas umbes, paistetas jälle üles ning lahkus töölt.

Ø      Suhkruroo lõikamine/korjamine – 2 päeva

Ø      Sandalwoodi prunimine – natuke aega…yes, you guessed it… tal tekkis allergiline reaktsioon ning lahkus töölt. Mingi hetk käis Margus haiglas, sest tal oli seda infektsiooni kehas nii palju, et ta pidi noa all käima. Arstid lõikasid mingi mädapaise lahti ning puhastasid ära.

Ø      Aedade püstitamine – 2 päeva. Ei, aedade vastu ta allergiline õnneks polnud.

Ø      Sandalwoodi kastmine vms. – 2 nädalat. Kuna need puud olid alles väikesed ning ta ei puutunud nendega otseselt kokku, ei tekkinud tal paistetust ega midagi sarnast.

Meie kaheksasest toast lahkusid ükshaaval inimesed, mida edasi aeg läks, kuni lõpuks jäime sinna Damieniga neljakesi. Siis pandi meie maja kinni ning meid kolmekesi liigutati neljasesse tuppa, Damien läks kuskile teise tuppa ära. See tuba oli meie koduks lahkumiseni.

Risto avarii… lol roflmfao !

Risto viskas Margust ühte ta töökohtadest ära. Margus läks autost välja ning Risto asus minekule. Üks asi viis teiseni ning ta tagurdas mingite eestlaste autole sisse, esimesse paremasse tiiba vist. Need tahtsid loomulikult raha. Senini oleme me suutnud neid vältida. Lõppmäng on see, et me ei maksa neile. Nad ootavad oma raha teisipäeval, kuid me lahkume nüüd homme, esmaspäeva hommikul linnast…igaveseks. Risto sebis neile uue rehvi ning sellega on asi ka korda aetud, meie poolest. Ristot on siin linnas politsei poolt 5 korda kinni peetud, lihsalt sellepärast, et meie auto näeb vist ’kahtlane’ välja, sest mingit normaalset põhjust neil olla ei tohiks. Kordagi pole meile midagi tehtud ning kõik on piirdunud puhumisega ning lubade näitamisega.

Risto ja Raigo tripp Wyndhamisse.

Meil oli autole uusi rehve vaja ning naaberlinnas Wyndhamis pidid soodsamad pakkumised olema, kui Kununurras. Ühel vaiksel laupäeval, kui midagi targemat teha polnud, otsustasime Wyndhamisse minna. Linn oli meist vaid 100 km kaugusel. Margus ei viitsinud kaasa minna, nii et me läksime kahekesi. Sõitsime sinna ning avastasime, et linna populatsiooniks on ca. 500, kellest 487 on aborigeenid, kes lihtsalt vedelesid kusiganes mõni murulapike oli ning jõid. Rehve me uusi ei saanud, sest rehvipunkt oli nädalavahetusel kinni. Meil soovitati nädala sees tagasi tulla ning seda me ka lubasime, kuid sisimas teadsime me, et siia aboriurkasse ei naase me kunagi. Enne kojuminekut ostsime süüa, veini, õlut ning hakkasime tagasi sõitma, sest juba hakkas pimedaks minema ja meie auto tuled töötasid eriti halvasti too päev. Ma ütlen ’töötasid’, kuid täpsem sõnade valik oleks ’ei töötanud üldse’. Jõudsime sellegipoolest tervetena koju tagasi.

Varas sakslane.

Olime mingi hetk vaid kolmekesi seal kaheksases toas ning meile tuli hostelisse kaks uut inimest, kes siis meie tuppa pandi. Nad pidid siin vaid mingi nädal olema, kuna neil oli juba makstud lennu eest Koreasse. Mõlemad olid kusagil 28, tüüp oli sakslane ning tüdruk korealanna. Lihtsustamiseks on nüüd poisi nimi Fritz ning tüdruku nimi Genie. Alguses tundusid nad suht ülbed, sest meie katsetele vestlust arendada nad ei vastanud. Mingi hetk suutsime me aga jää sulatada ning nad hakkasid tasapisi ka meiega suhtlema. Tuli välja, et nad on siin juba mingi tükk aega olnud ning lendavad nüüd kohe-kohe Koreasse, et  Fritzu Genie vanematele tutvustada ning siis seal uut elu koos alustada. Fritz oli saksa getokoll, kes oli uhke fakti üle, et ainuke muusika, mida ta kuulab, on saksa underground räpp, mida ta umbes sõpradelt msn-i teel saab. ’Muusika’, mida keegi oma kodus ise lindistab ning siis sõpradele edasi saadab. Genie oli apelsininahaga tüdruk, kes end pärast duši meie toas lõhnastades, andis uue mõtte mõistele ’gaasitamine’. Nad väärisid üksteist… Ma loodan, et ma ei pea end selgemaks tegema. Enihüü, oli laupäev. Risto läks hommikul tööle, Raigo ja Margus magasid ning ärkasid umbes kell 10. Toas polnud peale nende kedagi. Kuna oli kena päev otsustasid nad basseini äärde päevitama minna. Margus läks bassu äärde, Raigo läks tuppa ujukate järgi. Toas oli Fritz. Too küsis Raigolt, et mis ta teeb. Raigo vastas, et nad lähevad Margusega basseini äärde ning et ta tuli ujukate järgi. Seejärel läks ta basseini äärde. Mõistes, et basseiniäärsed kivid on põrgulikult kuumad, läks Raigo tuppa tagasi jalanõude järgi. Fritz on ähmis. Raigo võttis jalanõud, läks tagasi. 5 min. pärast mõtles Raigo, et võiks midagi ka juua ning ka muusikat kuulata. Läks tagasi tuppa telefoni ning limonaadi järgi. Fritz on ilmselgelt häiritud ning küsib, miks Raigo iga natukese aja tagant toas käib. Raigo ei tee küsimuse alatoonist välja, vastab midagi sõbralikult, haarab iphone-i ja joogi ja lahkub. Margus ja Raigo pikutavad bassu ääres. Raigo avab telefoni, peab sisestama pin-koodi. Kurioosne, kuid mitte piisavalt, et tähelepanu äratada. Poole tunni pärast tuleb Fritz vaatama, mis me teeme/kas me oleme veel basseini ääres ning lahkub. Random. Varsti lähevad Raigo ja Margus tuppa tagasi, toas on Fritz ja Risto, kes on äsja töölt koju jõudnud. Esimese asjana küsib ta, et kas me teame kus ta iphone on. Me vastame, et me kuulasime hommikul muusikat nats sealt ning jätsime too siis surmkindlalt laua peale. Meie mõtted pöörduvad kohe jutu poole, mida üks teine eesti tüüp, Aleks, meile rääkis:’Olin koos Fritzuga enne samas hostelis, aga mind visati välja, sest ma nägin Fritzu teistelt varastamas ning läksin talle ütlema, et ta asjad tagasi annaks. Fritz ei tahtnud aga midagi kuulda, nii et me läksime kaklema ja mind visati välja.’ Polnud keeruline kaks ja kaks kokku panna. Risto helistas Stewart-ile (hosteli juhataja), kes pidi tuvikesed lennujaama ära viskama. Fritzul ja Geniel läks samal päeval lennuk. Coincidence ? I think not. Fritz jälitas Ristot terve ta kõne vältel. Pärast neid juhtumisi olime me suht kindlad, et Fritz võttis Risto iphone-i. Ning vähe sellest, jõudsime järeldusele, et ta oli ka Raigo iphone-i peale hammast ihunud. Kui Raigo seletas, mis ta telefoniga oli, juhtis Risto tähelepanu sellele, et ainuke kord, kui iphone pin-i küsib, on siis, kui sim-kaart on välja võetud ning jälle sisse pandud. Fritz oli ilmselgelt oma kaarti Raigo telefoni proovinud, aga avastades, et Raigo telefon on lukus, ehk seda saab vaid Raigo kaardiga kasutada, oli ta kaardi tagasi pannud ning telefoni tööle jälle pannud. Pin-i ta ilmselgelt aga ei teadnud, ehk siis jättis ta asja sinnapaika. Pidasime kolmekesi nõu ning otsustasime Fritzule aega anda, et telefon ise tagasi panna, sest ta oli kuulnud, et me teame, et see on kadunud ning et ta on peamine kahtlusalune. Lootsime, et ta võtab vastu mõistliku otsuse ning paneb telefoni ise tagasi. Läksime kööki istuma. Mõne aja pärast tuli Fritz ka ning hakkas mingit sympathy-paska ajama, rääkis kuidas temalt on ikka nii palju asju varastatud igal pool jne. jne. Lõpuks küsis Margus lihtsalt otse temalt, et kas tema võttis selel telefoni ning et kui võttis, siis selle ka tagasi paneks ja asi jääks sinnamaale… Me ei teeks talle midagi. Selle peale sai Fritz eriti vihaseks. Jumal hoidku selle eest, et me teda süüdistame, ta ju viimane inimene, kes üldse kunagi midagi varastaks… Ta tuli meie laua juurde, lõi rusikaga lauda ning hakkas midagi Marguse peale kisendama. Margus ütles, et ta maha rahuneks ning et see on suht ilmselge, et tema selle võttis. See ajas teda veelgi enam pöördesse. Ta karjus ja laamendas ning tahtis Margusega peksma minna. Vana hea tough-guy bullshit: ’Nimeta koht ja aeg ning ma olen seal !’ Läksime tuppa, Stewart tuli just kohale. Fritz kisendas ja karjus nagu segane, kuid Stewart polnud pehmest puust. Ta kuulas meie jutu ära ning tallegi sai selgeks, et Fritz tegi seda, eriti tema käitumise pärast. Fritz pakkus meile koguaeg, et me ta kohvrid läbi otsiks jne. kuid isegi tema poleks nii debiilne, et seda telefoni oma kotti panna. Seda Raigo talle ka ütles, kuid ta ei saanud aru. Kuna Fritz oli nii põikpäine ning mölises ka Stewartiga, siis ei lasknud Stewart neil hostelist lahkuda. See oli eriti jõhker, sest neil läks lennuk kohe ja neil polnud enam raha, et uusi pileteid osta. See oli nende ainuke võimalus riigist lahkuda. Lõpuks kutsusime politsei kohale, see viis paarikese endaga kaasa, kuid politseiautos hakkas Fritz kisendama, et me oma toa jälle läbi otsiks ning korrutas fraasi: ’Ma olen kindel, et see on nende toas.’ Rohkemat meile vaja polnudki, läksime oma tuppa tagasi, tegime kiire otsingu ning avastasime Risto telefoni Risto seljakotist. Meie oma viga ? Polnud enne märganud ? Ei… Taustapilt oli muudetud, meili oli sisenetud Fritzu meiliaadressiga ning kui me avastasime, et Risto telefon on kadunud, helistasime me sellele Raigo telefonilt, kuid meile öeldi, et telefon on välja lülitatud. Samas seal ta oli, täiesti korras ja funktsioneeriv. Stewart helistas siis mentidele, ütles neile, et me leidsime tõepoolest telefoni oma toast üles. Politsei lasi nad vabadusse nign need läksid oma lennule Kununurra-Darwin, kust neil siis 2 päeva pärast lend Koreasse läks. Stewart helistas ja meilis umbes kõigile Darwini öömajadele ning andis neile paarikese kirjelduse ja nimed jne. ning andis mõista, et neid kusagile ööbima ei lastaks. Ha haa !

El Questro tripp.

Nende kahe päeva jooksul, mis me Claire-iga suhtlesime, soovitas ta meil kindlasti ära käia kohas nimega El Questro. See pidi metsikult ilus kärestik ja juurdekuuluv ala olema. Midagi rahvuspargi sarnast. Üks nädalavahetus otsustasime siis seal ära käia. Kutsusime Damieni ka ning asusime teele. Teadsime, et me peame Wyndhami poole 50 km sõitma ning siis tee pealt ära keerama, seal kus silt näitab. Nii tegimegi. Silt näitas, et El Questroni on veel umbes 50 km sõita, kuid see oli siis kruusatee. Üsna ohtlik kruusatee, peaks mainima. Nägime ka paari vastutulevat autot. Okei, mitte autot, džiipi. Peale meie auto, ei olnud seal teel mitte ühtegi teist sõiduautot. Meil hakkas vaikselt tunduma, et me ei kuulu kohe kuidagi sinna teele tavalise sõiduautoga. Eriti kui meil suunatuli ära kukkus, kui me just läbi ühe suurema augu sõitsime…See oli suht naljakas hetk. Viskasime suunatule tagaistmele ning sõitsime edasi. Lõpuks jõudsime kohani, kus oleks pidanud tee olema, kuid kus oli selle asemel jõgi… Tee oli täielikult vee all, kuskil kaugemal eemal nägime, et tee läheb edasi. Mõtlesime, et mida teha. Damien arvas, et me peaks tagasi minema, me loomulikult, et paneme edasi, küll auto ära kannatab. Kuid et tema kahtluseid veidigi leevendada läks Raigo ees jala läbi vee, et kontrollida, et väga sügav poleks ja et krokusid pole. J Raigo läks sellepärast, et tal olid Crocsid ja ta oli sellega actually nõus. Ta võttis kaamera, hakkas filmima ning vaikselt siis tipama. Jõudes jõe keskele viipas ta teistele ning ütles, et vesi ei lähe seal sügavamaks ning et võib sõita küll. Vesi oli vaid põlvini. Teised sõitsid siis autoga Raigost mööda, lehvitasid ja naersid möödudes ning jõudsid ohutult vastaskaldale. Raigo sumas veel mõnda aega ning jõudis ka kaldale. Sõitsime edasi. Jõudsime mingi öömajani. Keerasime sinna sisse, et ühed õlled teha (Austraalias võib pärast ühte õlut sõita veel, kuigi Risto oli ainuke, kellel see esimene too päev oli) ja teejuhiseid küsida. Saime teada, et me oleme El Questrost umbes 50 km mööda juba sõitnud ning et see koht on arvatavasti kinni niikuinii ning et kui see ei oleks kinni, siis ei saa seal tavalise sõiduautoga niikuinii hakkama. No need to hammer it home… Jõime õlled lõpuni, käisime vetsus ning asusime tagasiteele koju. Suht hilja oli juba ka. 20 km enne kodu läks pimedaks ning kuna meie tuled ei suudaks isegi küünlavalgusega konkureerida, sõitsime me põhimõtteliselt kottpimeduses. Jõudsime Kununurrasse pärale ning sõitsime kodu poole, kui meile sõitis politsei vastu. Vaatasime tahavaatepeeglisse ning otse loomulikult keerasid nad ümber, panid vilkurid tööle nign võtsid meid rajalt maha. See oli siis kolmas kord. Küsisid meie puuduva suunatule kohta. Me seletasime, et tuleme just El Questrost ning et see kukkus meil seal ära. Mehed olid päris mõistvad ja ütlesid meile, et me selle kindlasti järgmine päev siis korda teeksime. Ja see oligi kõik. Sõitsime koju, vaatasime filmi ja läksime magama, sest pikk ja sündmusterohke päev oli seljataga. Järgmine päev rääkis Risto oma bossile meie tegemistest ning too lihtsalt naeris meie üle. Ta ütles, et ta oli olnud ühes meile vastutulevates džiipides ning et me oleme lauslollakad, aga väga õnnelikud, et me sinna sõiduautoga läksime ning edukalt ka tagasi jõudsime. Tema oli selleks reisiks džiibi laenutanud ning tal oli kolm kummi katki läinud teel El Questrosse ning tagasi. Miks tal kolm vahetusrehvi kaasas oli ? Seda ma ei tea…

Suitsu on ? Ei…*laks*

Üks nädalavahetus käisime pubis. Siin linnas on 2 pubi tervelt ning me läksime siis populaarsemasse. Seda kohta kutsutakse kavalalt Hotelliks, kuna see on Hotell Kununurra pubi. Passisime seal, nautisime endid. Siis kell 12 pandi pubi kinni ning inimesi hakati välja peksma. Lahkusime ja jalutasime kolmekesi kodu poole. Jalutasime umbes 200 m ning siis oli tänav inimtühi. Äkitselt märkasime kampa aborilapsi. Neid oli kuskil 10-12 ning nad olid kõik 12-15 aastat vanad. Jalutasime neist mööda ning need hakkasid meid jälitama. Üks tüüp, kes oli siis ilmselgelt jõugu liider tuli meie juurde. Ta kandis üht neist napakatest pesapallimütsidest, mida kõik neegrid ja wannabe-neegrid kannavad. Tal olid kerged ebemed ülahuulel, mida ta ilmselgelt uhkusega kandis, ta oli kuskil 15 aastat vana, 1,60 meetrit pikk, metsikult uimas ning üleüldse tšort. Esialgu tuli ta meie juurde jutuga:’ Don’t go that way. Our brothers are over there. You better go this way. That way it’s better…’ Me ei võtnud ta kuldaväärt nõu kuulda. Jalutasime edasi. Siis küsis ta Marguselt, kas meil suitsu on. Margus ütles, et kahjuks ei suitseta me keegi. Kogu aja hüples ja kargas ta ringi nagu oleks tal ruttu järgmist doosi vaja. Marguse vastuse peale hakkas ülejäänud kamp meid kividega loopima, ise umbes 20 meetrit meist maha jäädes. Ükski kivi aga ei tabanud meid, sest neegrid on lollid… J Ei tegelt, nad viskasid lihtsalt mööda. Margus jäi natuke maha, korjas ühe kivi üles ja hoidis seda käes. Bossihakatiks kargas ta kõrval ja ütles talle:’ Wat you gonna do wit dat rock ? You betta drop it, boy. You betta drop it right now, boy… boy…boy.’ Kutsusime Margust järgi ning et ta nendega ei huiaks. Margus viskas kivi maha ning kiirendas sammu. Raigo ja Margus kõndisid siis kõrvuti, kive ikka lendas. Liider hakkas Raigo vasaku õla kõrval kepslema, küsis suitsu jälle. Raigo ütles, et tal pole ning et me ei suitseta. See ei kuulanud ja liikus edasi Marguse juurde. Kargas Marguse kõrval ja Raigo ees ning küsis Marguselt jälle suitsu. Guess some people don’t take rejection too well… Margus kordas oma vastust. Nigga pani:’ Wat if I take doun da big fella, huh ? Wat den ?’ Ning pikemalt mõtlemata virutas Raigole vasaksirge näkku ja jooksis minema oma hõumide juurde, kes siis meid kividega edasi loopisid. Raigo näppis oma huult veits, avastas et suu jookseb verd. Üritas kätega seda ära pühkida ning samas mitte särki veriseks teha, sest ’veri tuleb halvasti riietelt välja’… Jõuguke loopis meid veel mõnda aega kividega ning siis jooksid minema. Lõpuks ei tabanudki nad meid kordagi kiviga. Dumbfucks. Meie jalutasime koju, Raigo pesi näo ära. Huul hakkas juba üles paistetama. Õnneks ei tabanud nad teda ninna ning isegi kõik hambad olid terved. Järgmine päev nägi ta lihtsalt välja nagu kala ning kui sellel võrdlusel on hea mõte, siis mitte heas mõttes. Pubist tuli veel teisigi inimesi tagasi, kes jooksid ka sama pundiga kokku. Üks tüdruk sai pudeliga puusa ning seal oli tal siis suur sinikas ja ennemainitud Aleks vastas küsimusele, kas suitsu on, lihtsa fuck off-iga. Selle peale sai ta kiviga vastu pead, õlga ja torsot. Loo moraal ? Kanna endaga alati kaasas suitse, et vajadusel sõbralikult jagada 12aastaste neegritega, kes nikotiini järgi vajadust tunnevad…

 

Fun fact: Üks kolmapäev käisid Risto ja Raigo kergelt vintis päi Hotellis karaoket laulmas. Lauluks oli Annie Lennox’i kuulus ’Sweet Dreams’ ning vokaaloskus oli heal juhul keskpärane.

 

Reis Lake Argyle äärde.

See reis leidis aset kohe pärast niggerite insidenti, nii et Raigol oli mokk eriti töllakil. Otsustasime võtta ette reisi 70 km kaugusele Argyle-i järve äärde. Meie autosse tuli Damien ning teises autos oli veel kaks iirlast, Phil ja Johnny. Jõudsime kohale ning vaatepilt, mis seal avanes oli hingemattev. Kuid me läksime sinna esmese asjana ujuma ning temperatuur oli kuskil kesk neljakümnetes. Ujumiskohta aga eriti ei paistnud. Sõitsime edasi-tagasi ning targemaks ei saanud. Siis purunes teisel autol rehv ja Phil vahetas selle käbe ära. Pärast seda otsustas teine auto loobuda ja tagasi Kununurra ujumisranda sõita. Kangekaelsed nagu me aga oleme, otsustasime ujumiskohta edasi otsida. Lõpuks küsisime teejuhiseid sinna ning leidsime õige platsi ka üles. Raigo ja Damien käisid ujumas, teised ei läinud…Liiga palju vetikaid oli nende jaoks. Pärast lühikest suplust sõitsime tagasi Kununurrasse ning tegime tavalisi asjatoimetusi. Raigo hoidis terve päeva jääkompressi oma huule peal ning jõi õlut vaheldumisi. Jääkompress paistetuse alandamiseks ning õlu valu leevendamiseks, ilmselgelt…

Margus beilib.

Nagu Te suht kõik juba teate on Margus teel koju. Laupäeval läks ta hommikul bussi peale, sihiks Darwin ning sealt läks tal pühapäeval lennuk Sri Lankasse. Darwini lennujaamas viibis ta ca. 20 tundi, millest 12 magas ta pingil. Sri Lankast läheb tal pooleteise tunni pärast lend Berliini ning sealt siis 6-7 tunni pärast lend Helsingisse. Helsingist Tallinnasse liigub ta laevaga, nii et pole mõtet lennujaama vastu minna. Seljas on tal kotakas roheline Salomoni pusa ning jalas kitsad mustad teksad ja mustad nahast töösaapad. J Loodame, et ta ei kahetse oma valikut ning parem oleks, et tal autokool Risto ja Raigo naasemiseks läbitud oleks ja autojuhiload käes. Tasuta koht kusagil ülikoolis oleks ka teretulnud, kuna Margusel on nüüd piisavalt aega, et keskenduda asjadele, mis actually tähtsad on…

Meie edasistest plaanidest siis niipalju, et 13. dets hakkame me sõitma Darwini poole. Samal päeval jõuame sinna ka kohale ning saame kokku Velli ja ta poisiga. Viibime 1- 2 päeva Darwinis ja siis sõidame edasi. Sihiks on linn nimega Dingo. See asub Rockhamptoni lähedal, Queenslandis. Jõulud veedame seal, tuttavate Tiivi ja Reimo juures, kes meid vist isegi külla ootavad. J Uusaastaks sõidame Sydneysse, seal saab ka 2011 vastu võetud. Pärast taastumist sõidame tagasi Queenslandi, kus asume tööd otsima. Kui hästi läheb, saame Risto ja Marguse endise bossi kaudu puurtornile või kaevandusse tööle. Ühesõnaga, meie järgmine pikem peatus peaks tulema Idarannikul ja sealt ka siis meie järgmine sissekanne. Kuna selle sissekande kirjutamine oli väga pikk ja piinarikas ülesanne, siis tulevad järgmised lühemad ning varem. Või noh, lootus sureb viimasena… And on that bombshell, good night !