Esiteks: meie plaanist auto rentida ja põhja põrutada ei tulnud kahjuks midagi välja, sest auto rentimine oleks, koos bena hinnaga, 600 taala maksma läinud. Selle asemel ostsime me paar päeva tagasi auto… nimeks ’Poofy’. Masin ise on 1996. aasta Ford Falcon 4.0, sinine (v.a. parem tiib) ja paarist kohast kergelt mõlkis. Maksis 1200.- kohalikku ehk 12,000 krooni, kuniks kroon veel kehtivusel on.

Väike kõrvalepõige: Raigo telefon ei tööta, kui kedagi huvitab, sest iPhone ei tunnista kohalikke kõnekaarte. Ristole ja Margusele saab aga edukalt helistada. Ja blogi nimi, ‘kaditj’, tuleb meie hosteli, North Lodge, kõrval asuva netikohviku nimest, kus me oma blogi uuendame ja redigeerime. Just to let you know…

Naasdes autoostu detailide juurde: pärast Poofy kättesaamist, pidime me sellega ka otseloomulikult tagasi North Lodge’i juurde sõitma. Sellega seoses ilmnes probleem… Nagu kõik teavad on mõnes riigis maailmas liiklus vastupidine, nendeks on nimelt Jaapan, Suur-Britannia ning ka Austraalia. Success ! (Y) Eks esialgu oli hirmutav, aga pärast 20 minutilist ringiuitamist, silmasime me horisondil ammutuntud Perth’i kesklinna tornhoonesid ja võtsime suuna neile. ’Taeva abiga’ jõudsime koju, mis sest, et mööda hoopis teist teed, kui taksoga sinna minnes. Parkisime auto maja kõrvale ja läksime tuttu. Hommikul selgus, et sõbrad/naabrid iirlased olid tol samal ööl 125 dollarit trahvi saanud. Poofy pääses.

Järgnenud brainstormi käigus tekkis idee, et ’ööbiks õige hoopis autos, või õues, või telgis, selle asemel, et edasi hostelitoa eest maksta!’ Kui ajaloost tuntud Abraham Lincoln’i teatrivisiit oli halb plaan, siis meie idee oli katastroof. Päeval soetasime omale 60 dollarise telgi ja kaks 30 dollarist magamiskotti. Sõitsime randa, seega möödus 45 min. Õues oli tohutult külm, aga kuna kell oli alles 8 pm, läksime rannamõnusid nautima. Kell 9 oldi autos tagasi. Järgnes tunniajane Uno-kaartide maraton. Peatselt läks niivõrd pimedaks, et me ei teinud enam sinistel ja rohelistel kaartidel vahet, seega olime sunnitud eemaldama ühe kahest, õnnelikuks valikuks sai sinine. Tingituna tohutust igavusest ja suhteliselt hilisest kellaajast (kell oli 10 pm) otsustasime magamist proovida. Sõnad ei suuda kirjeldada meie agooniat järgneva 8 tunni vältel. Algatuseks ei saanud esiistmete seljatugede kallet reguleerida (istmeid ei saanud alla lasta…). Öösel oli 6 kraadi sooja. Austraalia värk. Kella kümnest kella kaheni magasime me 10 minutiste intervallidega ( ehk siis 10 minuti kaupa). Tülpinud igikestvast heitlusest külma ja ebvamugavusega, läksime autoga sõitma. Esiaken oli härmas. Tegime kiire ringi, see pumpas meisse jälle elu, nii et olime valmis jälle magamist üritama. Üks viimase aja rõõmsamaid hetki oli, kui olles suutnud kell 2 magama jääda, ärkasime ning avastasime, et kell oli lausa kolmveerand seitse hommikul. Juubeldasime ja tähistasime sellega, et keerasime kütet juurde. Panime ka raadio tööle. Kella kaheksa-üheksa paiku sõitsime linna tagasi, täiesti improviseeritud teed mööda, mis sisaldas ka põgusat vahepala kiirteel, ning helistasime North Lodge-i ja panime omale jälle toa kinni.

Käesoleval hetkel on pühapäeva õhtu. Istume oma hosteli numbritoas ja vaatame Rossit feilimas. Laupäeval kell 1 ilmusid meie hostelisse 3 eestlast: 2 tüdrukut, õed, ja üks tüüp nendega. Nad on toredad, aktiivsed, eestlaslikud.

Meanwhile: Risto ja Marguse pantvangidraama.

Samal ajal kui meile hostelisse teisi eestlasi tuli käisid poisid poes küpsist ostmas ja nägid reklaamtahvli peal püssiga alasti meest, kes hoidis kõiki linnaelanikke pantvangis. Okei, not true…See ei olnud tegelikult pantvangidraama, lihtsalt mingi hulluke, kes niisama nalja tegi. Õhtul toodi ta rahulikult politseionude poolt sealt alla ja viidi kainerisse, või hullarisse, või kuhu iganes sellised tüübid viiakse. Risto ja Margus jõudsid tervetena koju tagasi, kus Raigo neid juba teega ootas. Järgnes muinasjutuline tee joomine ja küpsiste söömine, nagu halvas 1960. USA reklaamis.

Käisime täna viimast korda mõne aja jooksul linna peal uudistamas. Külastasime kultuuriväärtusi ning tegime isegi paar pilti. Not much to see, sest although kena, on see linn võrdlemisi uus ning siin pole eriti midagi huvitavat kaeda.

Hetkel ootame esmaspäeva, kui selgub, kas me saame viinamarjafarmis tööd. Kui nii, siis sõidame 100 km Perth’ist põhja poole, kohta nimega GinGin, ning veedame seal järgnevad 6 nädalat. Kui ei, siis põrutame sellegipoolest põhja, sest seal peaks olema rohkem tööd, on kindlalt ilusam ilm, nii et me saame telgis ja/või autos ööbida, ning on üleüldse toredam elu ja melu. Kui miskit mainimisväärset juhtub, saab see ka kindlalt kirja pandud. Tea aga millal netti jälle saab. Hoiame ikka pöialt…

Cheers !

PS: Morgan Page – Fight For You

Lostprophets – AC Ricochet