Suured vabandused, et ei ole blogi uuendanud vahepeal aga nüüd teeme selle kõik tasa ja paneme üles pikapika jutu selles mis vahepeal teinud oleme 🙂

Saime tööd kuid meie ootused sellest tööst olid täiesti teistsugused. Alustuseks see töökoht ei olnud mitte GinGin’is nagu me arvasime, vaid hoopis 180km põhja poole väikses külas nimega Dandaragan. Töötama ei hakanud me mitte viinamarjafarmis, vaid farmis kus kasvasid ploomid, nektariinid, virsikud ja mangod. Kohale jõudes meil polnud õrna aimugi mis me seal tegema peame, tuli välja, et me ei hakka neid mitte korjama vaid puid prunima. Prunimine ehk puude kärpimine/hõrendamine. Kogu asja eesmärk on lõigata puud võimalikult lapikuks, et ridade vahel saaks neid hästi korjamas käia ja, et puud kannaksid maksimaalselt võimalike vilju.

Esimesel hommikul pidas farmi omanik meile pika loengu mida tohib ja mida ei tohi teha ja hoiatas võimalike õnnetuste eest. Eelmistel aastatel oli üks tüüp omal sõrme maha lõiganud, keegi oli auto katuselt maha kukkunud ja mitu nädalat haiglas olnud ning oli esinenud ka üks surmajuhtum. Pärast seda oli kohe julgem olla ja töö võis alata. Esialgu viidi meid väljaõppele ja lõikasime puid tavaliste kääridega, nädala möödudes, tublid ja usinad töötajad nagu me oleme, saime ametikõrgendust ning meid viidi platvormi peale. Platvormil ei kasutanud me enam tavalisi kääre vaid sururõhuga kääre. Platvormil oli 6 inimest. Peale meie oli seal üks itaallane ja 2 rootslast. Platvormi roolis esialgu Karl, kes oli üks rootslastest. Me esimesed tunnid möödusid kohutava agoonia saatel. Karli tempo oli ka kiirem kui mõne normaalse inimese oma. Käed olid esimese tunniajaga täiesti tundetud, rääkimata veel päeva lõpust.

Tööjuures midagi muud väga märkimisväärset ei juhutund. Iga päev oli täpselt samasugune ja sama igav. Kuskil nädal enne äratulekut peksti rootslased platvormilt maha ja Risto sai rooli enda kätte. Ilmselgelt töötasime palju aeglasemalt. Vahepeal oli pisike intsident kui maastur millega farmis ringi sõidame oli nii täis, et Margus, Raigo ja Reimo otsustasid maasturi katusel sõita. Halb idee… järgmine päev saime kõik uuesti pika loengu ohutusnõuetest ja õnnetustest mis juhtunud on ning kõiki ähvardati vallandada kui midagi samalaadset uuesti juhtuma peaks. Pärast seda kiitis ta aga meid kõiki hea töö eest ning võtis külmkapist 2 kasti õlle ja jagas meile kõigile.

Reimo kes Marguse ja Raigoga maasturi katusel sõitis oli ka muideks eestlane. Ta reisib koos oma tüdruku Tiiviga ja nad on kõige ilusam ja siiram ja avatum ja sõbralikum ja heatahtlikum paar keda me kunagi näinud oleme. Ühesõnaga, tohutult toredad inimesed J. Meie nädalavahetused möödusidki koos nendega ringi trippides.

Kõikide nende igavate ja hallide tööpäevade vahel oli ka toredamaid hetki. Esimesel nädalavahetusel oli Raigo sünnipäev. Kuna me asusime kõige väiksemas linnas mida me kunagi oma silmaga näinud olime ei olnud siin ka väga vabaaja sisustamise võimalusi. Ostsime poest kasti õlut ja tähistasime vaikselt kolmekesi Raigo vananemist. Ilm oli talve kohta väga soe ja päikseline, saime esimest korda Austraalias viibimise jooksul päikest võtta.

See oli meie eelviimane nädalavahetus Dandaraganis, kuna meil oli sellest pisikesest pärapõrgust kus ei olnud mobiililevi ega Internetti täiesti kopp ees, otsustasime sõita tagasi Perthi ja nädalavahetuse seal veeta. Perthis varusime endale kaasa lademetes toiduaineid(hinnad on Perthis tunduvalt odavamad kui Dandaraganis) ning ka 2 pakki gooni. Pühapäeval Dandaragani tagasi jõudes toimus seal jalgpalli võistlused, teised inimesed hostelis kutsusid meidki. Läksime jalgpalli vaatama ja võtsime paki gooni kaasa. See oli halb idee… üks pakk gooni läks üle kaheks ning kuskil seal vahepeal kadus ka mälu ning kontroll oma tegude üle. Igatahes hommikul ei olnud meil üldse hea olla ja ka hostel ei olnud kõige paremas korras. Esmaspäeval töölt koju saabudes anti meile väga karmilt teada, et sellest hetkest meil seal enam kodu pole. Niisiis kolisime teisipäevast Dandaraganist 30km kaugusel asuvasse linnakesse nimega Moora. Moora Hostelist sai meie uus kodu kuni töö lõppemiseni.

Moora on selle ümbruse kõige suurem linn, kus Ristol ja Raigol oli isegi eesti numbritel levi. Netti meil paraku siiski polnud. Kokkuvõttes oli Mooras elu isegi parem, hinnad olid odavamad ja elu mugavam. Ainuke downside oli see, et meil ei olnud kööki kus süüa teha. Meil oli ainult mikrolaineahi. See omakorda tähendas, et meie söök koosnes sügavkülmutatud pirukatest, pitsadest või burgeritest. Kui külmutatud söögid kopa ette viskasid saime kõrval asuvast söögikohast osta kas burgereid või pitsasid. Ilmselgelt ei toitunud me need kuu aega kõige tervislikumalt ning me tunneme ennast siiamaani paksudena.

Järgmised nädalavahetused möödusid eestlaste Tiivi ja Reimoga. Käisime nendega randades ja grillimas ja niisama ümberkaudseid vaatamisväärsusi avastamas. Esimesena jäi meile teepeale Jingemia koobas. Koobas oli nagu koobas ikka, et asi endale huvitavamaks teha otsustasime koopa põhja ronida. Margusel tuli idee koopa seinale seal põhjas asuvatest postidest E täht teha (ehk Eesti) aga sellest ei tulnud midagi välja. Õhtul tulid Tiivi ja Reimo meile külla, käisime poes ostsime liha, õlut ja veini ja läksime hotelli aeda grillima. Järgmisel päeval käisime Jurien Bays rannas. Ilm oli talvine ja natuke jahe. Otsisime endale tuulevaikse koha ja võtsime paar tundi päikest. Ujumas julges käia meie seltskonna ainuke tüdruk Tiivi, kes aga minuti möödudes värisedes veest välja tuli. Hiljem läksime ostsime kasti õlut ja läksime randa grillima. Meie ümber hakkasid tiirutama näljased kajakad kes sõid ükskõik mida, isegi hot tšilli kastmes saia, mida Margus neile sisse söötis.

Sellega ei olnud meie ringkäigud eestlastega veel lõppenud. Tiivi ja Reimoga käisime ka veel Lancelinis rannas. Lancelinis on kõige ilusamad rannad mida siiamaani näinud oleme. Valge liiv ja helesinine vesi. Rannas olles märkasime kaugustes suuri liivamägesid ning kuna rannas oli väga külm tuul otsustasime sinnapoole sõita. Kohale jõudes selgus, et seal on tohutult suured liivaluited.

Kuna Tiivi ja Reimo olid siiamaani sõitnud ringi vanas ja aeglases valges minibussis, otsustasid nad sõita Perthi ja selle välja vahetada täpselt sama auto vastu nagu meil. Samal ajal kui nemad läksid autot maha müüma ja uut ostma käisime meie kolmekesi Pinnaclesis. See kujutab endast pisikest kõrbe kus on suured kuni 4m kõrgused kivid. Siiamaani ei oska ükski teadlane seletada kuidas need sinna tekkinud on. Väga huvitav see meie jaoks ei olnud kuna tegemist oli siiski ainult kividega. Teel koju nägime tee keskel sinise keelega sisaliku, jäime seisma, et teda pildistada. Meile kõigile ootamatult krabas Raigo sisaliku sülle ja poseeris oma uue sõbraga.

Hotelli tagasi jõudes mõtlesime minna alla ja mängida natuke piljardit…

… Esmaspäeval ärgates oli paha olla.

Anyways, kohe kui jõudsime oma esimese piljardi mängu alustada tuli baarileti taha juba natuke joogine hotelli kokk, 22aastane Cess, kes uuris kust me pärit ja kas me juua ka tahame. No ilmselgelt soovisime, tasuta joogile ikka ära ei ütleks. Alustuseks saime tequila shotid ja gin&tonic koksid. Pärast tuli baari juba väga joogine baarman kes jätkas vana rada ja valas meile üha rohkem tasuta jooke. Kõik oli kange alkohol ja pealekat otse loomulikult ei saanud. Niikaua kui gin&tonicut jagus, sai seda peale juua. Pidu läks aina metsikumaks ning vahepeal tantsis hotelli kokk baariletil ja loopis riideid seljast. Igatahes õhtu oli tore, ega igapäev tasuta juua ei saa. Hommikul kell 7 ei olnud muidugi väga meeldiv tööl olla. Kuna Risto oli ainuke kes eelmisest õhtust kõike mäletas, möödusid esimesed tunnid Raigo ja Marguse mälu turgutamisega. Muideks hotelli kokk ja teine naine baarist vallandati, alles jäi ainult baarmen. Pärast seda lubasime pühapäeval enam baari mitte külastada, kuigi me ei usukund, et tasuta alkoholi seal igapäev saab.

Laupäeval järgmine nädal läksime tagasi baari piljardit mängima. Jaa kõik kordus uuesti. Seekord ei olnud ainult Margust, kuna tal oli halb olla. Laupäeval olid baaris veel Western Australia naiste maahoki koondis, kes olid juba mõõdukalt joogised. Risto ja Raigo mängisid rahulikult piljardit kui üks nendest tuli ja neid duellile kutsus. Tema ja üks tema sõbranna Raigo ja Risto vastu. Kaotajad pidid võitjatele 7dollarised joogid välja tegema. Ilmselgelt võtsid nad kutse vastu. Üllatuseks oli üks hokimängijatest tohutult osav. Täiesti kobapeale võitsid mängu siiski Risto ja Raigo ning said oma välja teenitud joogid. Pärast seda mängu sai Raigo kutse kohalikult aborigeenilt. Raigo võttis kutse vastu ja viisakalt öeldes sai haledalt pähe. Tuleb välja, et tegemist oli piljardiprofiga. Raigol on siiamaani halb olla, et mustanahaliselt pähe sai. Õhtu möödus muidu rahulikult piljardit mängides ja tasuta jooke juues.

Nii tore ja lõbus kui seal Mooras vabadel hetkedel ka ei olnud, ei kaalunud see üle meie tohutult igavat ja rutiinset tööd mida me igapäev 8 tundi tegime. Otsustasime, et see jääb meie viimaseks nädalaks seal ja lahkume reedel. Rääkisime oma plaanist ka teistele eestlastele Tiivile ja Reimole ning tuleb välja, et ka neil oli sama plaan. Niisiis võtsime julguse kokku ja käisime ütlesime farmi omanikule, et me kõik viiekesi plaanime reedest lahkuda.

Reedel pärast tööd sõitsime tagasi Perthi. Ööbima pidime juba oma vanas tuttavas North Lodge hostelis. Muideks selleks ajaks oli ka Liis ja Aju juba Austraaliasse jõudnud ning ööbisid täpselt samas kohas. Kohale jõudes oli jälle tore näha tuttavaid nägusid. Varsti jõudsid siia ka Tiivi ja Reimo ning peksid meid välja klubidesse. Kohe üldse ei viitsinud aga kuna see oli nende viimane öö Perthis siis pidime siiski minema. Klubisid on siin muideks tohutult palju ning need kõik asuvad kahel-kolmel tänaval üksteise kõrval. Need tänavad on nädalavahetuse öödel paksult rahvast täis. Esimese asjana hakkas silma see, et kõik tüdrukud kes klubides käivad on enamvähem ühtemoodi riides. Kõigil on seljas vägaväga lühikesed tuunikad, istuda nad igatahes ei saaks. Esimeseks klubiks kuhu läksime oli Mustang kus esines mingisugune austraalia bänd. Üllataval kombel oli muusika päris talutav ja jäime sinna pikemaks ajaks. Vahepeal tahtsime käia ka veel ühes teises klubis, et sisse saada pidi näitama oma passi ja pangakaarti. Reimo, Tiivi ja Risto said muretult sisse, Margus ja Raigo jäid ukse taha, kuna nad olid lühikeste pükstega. Sinna me ei läinud ja läksime hoopis sööma. Kuna kell oli juba 5 öösel ja enam ei viitsinud klubidesse ronida, tulime tagasi hostelisse.

Tiivi ja Reimo plaan oli Sydneysse sõita ning nad kutsusid ka meid endiga kaasa. Kahjuks me seda reisi ette võtta ei saanud oma auto pärast. Natuke siis meie armast Poofyst. Esiteks ei ole ta nii ökonoomne kui me arvasime, meie natuke vähem kui 2 kuu jooksul on meil poolel teel 3 korda bensiin otsa saanud. Õnneks oleme leidnud alati mõne hooliva ja sõbraliku austraallase kes meid hädast välja aitas. Teiseks, meie auto käigukast ei ole just kõige tervem. Suurematel kiirustel vahetab ta ise lambist käike üles ja alla. Ehk siis sõites on auto pöörded kuskil 2000 ja 6000 vahel. Vahepeal hakkas auto armatuuril põlema õli tuluke. Viisime siis auto mehaaniku juurde, et teada saada mis õli meil vaja on. Selle asemel võttis ta auto ja tegi sellele kogu ülevaatuse. Tuleb välja, et meie auto põhja all on tohutult suur mõlk, mis takistab õli jõudmist mootorisse ning oli oht, et iga hetk jookseb mootor kokku. Igatahes meil soovitati auto kiiremas korras ära parandada. Jätsime auto mehaaniku juurde kus see loodetavasti korda tehakse. Maksma läheb see meile kõik kuskil 600dollarit, ehk me oleme jälle vaesed ja rahatud.

Igatahes jäime me Perthi koos Liisi ja Ajuga. Kuna neil ei olnud tööd, käisid nad tööbüroodes. Üks päev läksime ka nendega niisama kaasa, et pärast sööma minna. Meil ei olnudki plaanis Perthi ümbrusesse enam tööd otsida, vaid hoopis põhja poole sõita. Selle asemel pakuti hoopis Ristole ja Margusele tööd. Töö pidi olema ainult 2 päeva. Midagi targemat siin nagunii teha polnud ja nad võtsid töö vastu. Tööle palkas neid kohalik miljonärist naine enda aeda tavalisi aiatöid tegema. Töö hakkas kohe ja pärast lepingute allkirjastamist pidid nad kohe kohale sõitma. Selle naise maja asus 10km kaugusel, mis on umbes 15min sõita. Kohale jõudmine võttis neil aega 2.5tundi. Perthis sees on kohutav liigelda.

Töö kujutas endast lillede istutamist ja aiamööbli valgeks värvimist. Töö mis pidi kestma 2 päeva, kestis hoopis nädal aega. Eelviimasel päeval juhtus toolide värvimise käigus väike õnnetus, kui Margus sai sõnumi ja läks seda lugema ning toetus suure marmorlaua peale. Kohe kui Margus oli jõudnud seda puutuda, murdus marmorlaud pooleks ja kukkus tükkideks. Margus seisis kohkunult laua ees ja ei saanud aru mis just juhtus. Järgmine hommik oli omanik seal ja küsis, et kes laua ära lõhkus. Margus tunnistas ausalt üles ning sai vastuseks siin väga levinud ’no worries’. Marguse ja Risto miljonärist tööandja võttis mõõtmed ja tellis endale uue marmorlaua.

Nüüd on ka see töö läbi, istume Perthis ja ootame oma autot mehaaniku juurest tagasi. Kui auto käes, põrutame 3200km põhja poole linnakesse nimega Kununurra. Kliima on seal väga teistsugune ja me ei jõua ära oodata millal kohale jõuame. Päeval on seal 35-40 kraadi sooja ja öösel kuskil 25kraadi. Tööd pidi seal olema piisavalt, kuna just on hakkamas meloni hooaeg.

Kõikide meie seikluste käigus on meile tekkinud umbes täpselt 500pilti mis me loodame ka lähiajal kuhugi üles laadida. Edaspidi loodame blogi tihedamini uudendada. Loodetavasti viitsisite selle pika jutu ikka läbi lugeda 🙂