OMFG ! Poisid uuendasid blogi.

Oeh, kust küll pihta hakata. Nii palju on juhtunud ja nii vähe on viitsimist midagi kirjutada. Netti laseme siis meie seniste elamuste skeleti. Ning piltidest niipalju, et me üritasime neid üks päev isegi netti panna, aga meie backpackersi internetiühendusest tingituna oleks kõikide piltide üleslaadimiseks rohkem aega läinud, kui meie planeedil alles on. Eks me nuputa mingi variandi välja, kuidas see edukalt korda saata. Seniks jäävad meie vormid Teie, kes Te veel seda blogi lugeda viitsite ja meie vastu huvi tunnete, poolt nägemata. Tough.

Eelmine blogi sissekanne lõppeb meie plaaniga Kununurrasse sõita, mis on umbes 3200 km kaugusel Perthist. Sõitma hakkasime teisipäeval, kindla plaaniga reedeks juba kohale jõuda, et oma nimed tööagentuuri kirja panna. Jõudsime ilusti reedel kella neljaks päeval linna ka kohale, aga selleni me alles jõuame. Orienteerusime bensukast ostetud kaardi järgi, sest GPS jaoks meil raha polnud. Esimese päeva sihiks oli sõita 1200 km. Sõitsime mööda rannikut põhja poole, peatudes Carnarvon-is, kus me Liisi ja Aju autodokumendid neile üle andsime. Seejärel jätkasime teekonda. Peatselt läks pimedaks ning selgus, et meie kaugtuled on lauskohutavad. Ning pimeda saabudes ilmuvad maanteedele igasugused elukad, nagu näiteks kängurud ning lehmad. Me pole vist keegi kunagi nii väga lehmi kartnud, kui tol ööl 70 km/h maanteel sõites, ninad vastu esiakent, et loomakesi võimalikult varakult märgata. Paar nappi möödumist oli, kui me märkasime veist vaid mõni meeter meist eemal tee ääres seismas. Lõpuks jõudsime suvalisse roadhouse-i ning otsustasime seal ka telkida. Risto ja Raigo magasid telgipõrandal, poolkülma maa peal, Margus magas auto tagaistmel. Olime läbinud 1400 km. Hommikul jätkasime teekonda.

Teise päeva ööbimiskohaks pidi saama Broome, meist 900 vms. km kaugusel. Need 900 km olid aga põhimõtteliselt läbi kõrbe ning täiesti sirged. Iga natukese aja tagant õnnistati meid mõne laugema kurviga, muidu oli aga täiesti kohutav seda teed sõita. Umbes iga poole tunni tagant nägime mõnd teist autot, apart from that olime üksinda. Märkasime, et iga kilomeetriga, mis me põhja poole sõitsime, läks ilm/õhk üha kuumemaks ning niiskemaks. See oli päris meeldiv, võrreldes pakasega, mis me Dandaraganis ning Mooras hommikuti tundsime. Ilm ja olustik hakkasid juba Austraaliat meenutama, lõpuks. Erilist midagi ei juhtunud, õhtu hakul jõudsime Broome-i ning ööbisime kusagil backpackersis. Enne magamaminekut lubasime igaüks omale all pubis ka paar õlle. Hommikul jätkasime teekonda.

Reede. Alustasime sõitmist kuskil pool kuus hommikul. Kununurrasse jõudsimegi kell neli, või pool neli. Igastahes sujuvalt tund aega enne kui agentuur kinni pidanuks pandama. Aga kohale jõudes selgus, et ainuke töötaja oli varakult koju läinud ning enne esmaspäeva ei saa midagi teha. Seejärel üritasime ööbimiskohta leida. Esimese asjana sõitsime Kununurra backpackersisse. Sealt öeldi, et tulge teisipäeval tagasi, siis vabanevad voodid. Käisime veel paaris kohas, kus oli liiga kallis, kus polnud kohti. Juba hakkas pimedaks minema ning meil polnud ikka kohta, kus ööbida. Ning üsna ruttu selgus tõsiasi, et me ei tohi oma autot seisma jätta, sest muidu ei lähe ta jälle tööle. Olles täiesti meeleheitel, läksime karavaniparki, ’üürisime’ omale üha platsi, panime sinna telgi püsti ning jäime paikseks. Õhtu poole läksime baari, Raigo mängis kitarret ning olime niisama mõnusad. Siis tulid kaks tüdrukut, kutsusid meid linna peale. Läksime. Linnas ühes pubis mängis keegi kitarri ja laulis. Tüdrukud, kelle nimed olid Claire ja Carol, tahtsid teda kuulama minna. Ukse peal ilmnes aga probleem. Sissesaamiseks oli vaja dokumenti ning kinniseid jalanõusid. Kõigil peale Marguse ja Raigo olid plätud (Margusel olid slip-onid ning Raigol tema imevahvad ning mõnusad Crocsid). Samas oli kõigil, peale Marguse ja Raigo, dokumendid kaasas. Tegime ainuvõimaliku otsuse…Margus ja Raigo loovutasid oma jalanõud, et tüdrukud saaksid sisse minna, ning ootasid koos Ristoga paljajalu aia taga, tänaval. Aeg ajalt üritasime tarale ronida ning tüüpi näha, kuid seest kästi meil heaga alla ronida. Ning kui tüdrukud üritasid poiste meeleolu tõstmiseks neile aia vahelt õlle sokutada, märkas seda turvamees, kes tuli ja valas pudelite sisu murule tühjaks. Kui tüdrukud lõpuks välja tulid, jalutasime kõik koos tagasi karavaniparki. Kuuldes, et me läheme maha magama, lubasid nad meile kolm madratsit tuua. Nii nad ka tegid. Puhusime neid täis, mängisime kitarri, laulsime ning kui tüdrukud lõpuks ära vajusid, otsustasime, et oleks aeg tuttu minna. Leppisime kokku, et läheme järgmine päev koos kinno mingit filmi vaatama. Hommik saabus kell 5.

Selleks ajaks oli õues juba tohutult soe ning kauem telgis viibimine oleks juba ebainimlik olnud. Panime siis ujumisriided selga, läksime basseini ja jäime tüdrukuid ootama, et siis koos kinno minna. Tunnid möödusid üksteise järel aga tüdrukuid ei olnud kuskil. Lõpuks oli ilmselge, et nad lasevad meid üle. Nii ka juhtus ning veetsime oma päeva karavanipargis ujudes ja päevitades. Päevitamisega läksime aga natuke liiale, 4 tundi järjest päevitada ei olnud kuigi tark mõte. Põlesime kõik kolmekesi ära ja järgmised nädal aega ajasime nahka. See jäi ka meie viimaseks ööks karavanipargis, veel üks öö sellises kuumuses telgis veeta oli vastuvõetamatu. Läksime siis esmaspäeval tagasi Kununurra Backpackersisse ning saime endale toa sinna, see on meie koduks olnud terve siin viibimise aja jooksul. Nägime paar päeva hiljem tüdrukuid ning küsisime neilt, et miks nad meid üle lasid. Nad vastasid sama küsimusega… Tuli välja, et nemad olid aru saanud, et me saame linnas poe ees kokku ja läheme siis koos kinno. Oh well…

Ööbisime nelja nariga toas. Toanaabriteks olid: 1 ilgelt lahe britt nimega John Nicholson, 1 ilgelt lahe iirlane nimega Damien Quinn, 1 homo prantslane nimega Adrian, 1 prantslane nimega Giom (vms.), kes ühe Reede õhtul purjus peaga meie toa põrandale urineeris… Damieni pea ette põrandale. Damien ärkas üles ning viskas ta toast välja ning 1 šotlane nimega .. mm.. Iewen (vms. tõesti pole õrna aimugi nime kirjapildist), kes 2-3 nädalat hiljem välja kolis, et oma tüdrukuga maja rentida kusagil eemal natuke. Ühesõnaga, üsna kirju seltskond… pluss meie. Johni Nintendo DS oli see, mis meie õhtuid enamus ajast sisustas.

22. sept sai Raigo tööd firmas TFS (Tropical Forestry Service Limited). Seal töötas ta kusagil kaks ja pool kuud kuni 11. detsembrini. See ei ole eriti huvitav… Tegi seal erinevat füüsilist tööd ning tutvus ühe inglasega, kel nimeks Edward. Raigost ja Edist said aja möödudes üsna head sõbrad, Risto ning Marguse pahameeleks. J Ed vallandati varsti ning ta sõitis Perthi. Raigo töötas TFS-is veel tükk aega, pannes lõpuks kõrvale pea $3000.

Risto ja Margus töötasid kumbki umbes kaheksas erinevas kohas. Kuna Margus oli enam-vähem kõige vastu allergiline ning paistetas kohe üles, pidi ta pidevalt ameteid vahetama, kui ilmnes jälle tõsiasi, et seda tööd ta edasi teha ei saa.

Risto töökohad:

Ø      Mangode korjamine – 1 päev

Ø      Kõrvitsate korjamine – 1 päev (või noh, 3-4 tundi, siis lahkusid Risto ja Margus töölt)

Ø      Sweet potato pakkimine – 1 päev

Ø      Mangode korjamine – 2 kuud

Ø      Konditsioneeride paigaldamine – 2 päeva

Ø      Aedade püstitamine – 2 päeva

Ø      Catering firmas abiline – 3 nädalat

 

Marguse töökohad:

Ø      Mangode korjamine – 1 päev

Ø      Kõrvitsad – 3-4 tundi

Ø      Sweet potato – 1 päev

Ø      Mangode korjamine – ei mäleta aega, aga ta lahkus suht varakult, sest tal tekkis kohutav mango rash ning paistetas üle keha üles.

Ø      Maisi korjamine – ei tea kaua töötas umbes, paistetas jälle üles ning lahkus töölt.

Ø      Suhkruroo lõikamine/korjamine – 2 päeva

Ø      Sandalwoodi prunimine – natuke aega…yes, you guessed it… tal tekkis allergiline reaktsioon ning lahkus töölt. Mingi hetk käis Margus haiglas, sest tal oli seda infektsiooni kehas nii palju, et ta pidi noa all käima. Arstid lõikasid mingi mädapaise lahti ning puhastasid ära.

Ø      Aedade püstitamine – 2 päeva. Ei, aedade vastu ta allergiline õnneks polnud.

Ø      Sandalwoodi kastmine vms. – 2 nädalat. Kuna need puud olid alles väikesed ning ta ei puutunud nendega otseselt kokku, ei tekkinud tal paistetust ega midagi sarnast.

Meie kaheksasest toast lahkusid ükshaaval inimesed, mida edasi aeg läks, kuni lõpuks jäime sinna Damieniga neljakesi. Siis pandi meie maja kinni ning meid kolmekesi liigutati neljasesse tuppa, Damien läks kuskile teise tuppa ära. See tuba oli meie koduks lahkumiseni.

Risto avarii… lol roflmfao !

Risto viskas Margust ühte ta töökohtadest ära. Margus läks autost välja ning Risto asus minekule. Üks asi viis teiseni ning ta tagurdas mingite eestlaste autole sisse, esimesse paremasse tiiba vist. Need tahtsid loomulikult raha. Senini oleme me suutnud neid vältida. Lõppmäng on see, et me ei maksa neile. Nad ootavad oma raha teisipäeval, kuid me lahkume nüüd homme, esmaspäeva hommikul linnast…igaveseks. Risto sebis neile uue rehvi ning sellega on asi ka korda aetud, meie poolest. Ristot on siin linnas politsei poolt 5 korda kinni peetud, lihsalt sellepärast, et meie auto näeb vist ’kahtlane’ välja, sest mingit normaalset põhjust neil olla ei tohiks. Kordagi pole meile midagi tehtud ning kõik on piirdunud puhumisega ning lubade näitamisega.

Risto ja Raigo tripp Wyndhamisse.

Meil oli autole uusi rehve vaja ning naaberlinnas Wyndhamis pidid soodsamad pakkumised olema, kui Kununurras. Ühel vaiksel laupäeval, kui midagi targemat teha polnud, otsustasime Wyndhamisse minna. Linn oli meist vaid 100 km kaugusel. Margus ei viitsinud kaasa minna, nii et me läksime kahekesi. Sõitsime sinna ning avastasime, et linna populatsiooniks on ca. 500, kellest 487 on aborigeenid, kes lihtsalt vedelesid kusiganes mõni murulapike oli ning jõid. Rehve me uusi ei saanud, sest rehvipunkt oli nädalavahetusel kinni. Meil soovitati nädala sees tagasi tulla ning seda me ka lubasime, kuid sisimas teadsime me, et siia aboriurkasse ei naase me kunagi. Enne kojuminekut ostsime süüa, veini, õlut ning hakkasime tagasi sõitma, sest juba hakkas pimedaks minema ja meie auto tuled töötasid eriti halvasti too päev. Ma ütlen ’töötasid’, kuid täpsem sõnade valik oleks ’ei töötanud üldse’. Jõudsime sellegipoolest tervetena koju tagasi.

Varas sakslane.

Olime mingi hetk vaid kolmekesi seal kaheksases toas ning meile tuli hostelisse kaks uut inimest, kes siis meie tuppa pandi. Nad pidid siin vaid mingi nädal olema, kuna neil oli juba makstud lennu eest Koreasse. Mõlemad olid kusagil 28, tüüp oli sakslane ning tüdruk korealanna. Lihtsustamiseks on nüüd poisi nimi Fritz ning tüdruku nimi Genie. Alguses tundusid nad suht ülbed, sest meie katsetele vestlust arendada nad ei vastanud. Mingi hetk suutsime me aga jää sulatada ning nad hakkasid tasapisi ka meiega suhtlema. Tuli välja, et nad on siin juba mingi tükk aega olnud ning lendavad nüüd kohe-kohe Koreasse, et  Fritzu Genie vanematele tutvustada ning siis seal uut elu koos alustada. Fritz oli saksa getokoll, kes oli uhke fakti üle, et ainuke muusika, mida ta kuulab, on saksa underground räpp, mida ta umbes sõpradelt msn-i teel saab. ’Muusika’, mida keegi oma kodus ise lindistab ning siis sõpradele edasi saadab. Genie oli apelsininahaga tüdruk, kes end pärast duši meie toas lõhnastades, andis uue mõtte mõistele ’gaasitamine’. Nad väärisid üksteist… Ma loodan, et ma ei pea end selgemaks tegema. Enihüü, oli laupäev. Risto läks hommikul tööle, Raigo ja Margus magasid ning ärkasid umbes kell 10. Toas polnud peale nende kedagi. Kuna oli kena päev otsustasid nad basseini äärde päevitama minna. Margus läks bassu äärde, Raigo läks tuppa ujukate järgi. Toas oli Fritz. Too küsis Raigolt, et mis ta teeb. Raigo vastas, et nad lähevad Margusega basseini äärde ning et ta tuli ujukate järgi. Seejärel läks ta basseini äärde. Mõistes, et basseiniäärsed kivid on põrgulikult kuumad, läks Raigo tuppa tagasi jalanõude järgi. Fritz on ähmis. Raigo võttis jalanõud, läks tagasi. 5 min. pärast mõtles Raigo, et võiks midagi ka juua ning ka muusikat kuulata. Läks tagasi tuppa telefoni ning limonaadi järgi. Fritz on ilmselgelt häiritud ning küsib, miks Raigo iga natukese aja tagant toas käib. Raigo ei tee küsimuse alatoonist välja, vastab midagi sõbralikult, haarab iphone-i ja joogi ja lahkub. Margus ja Raigo pikutavad bassu ääres. Raigo avab telefoni, peab sisestama pin-koodi. Kurioosne, kuid mitte piisavalt, et tähelepanu äratada. Poole tunni pärast tuleb Fritz vaatama, mis me teeme/kas me oleme veel basseini ääres ning lahkub. Random. Varsti lähevad Raigo ja Margus tuppa tagasi, toas on Fritz ja Risto, kes on äsja töölt koju jõudnud. Esimese asjana küsib ta, et kas me teame kus ta iphone on. Me vastame, et me kuulasime hommikul muusikat nats sealt ning jätsime too siis surmkindlalt laua peale. Meie mõtted pöörduvad kohe jutu poole, mida üks teine eesti tüüp, Aleks, meile rääkis:’Olin koos Fritzuga enne samas hostelis, aga mind visati välja, sest ma nägin Fritzu teistelt varastamas ning läksin talle ütlema, et ta asjad tagasi annaks. Fritz ei tahtnud aga midagi kuulda, nii et me läksime kaklema ja mind visati välja.’ Polnud keeruline kaks ja kaks kokku panna. Risto helistas Stewart-ile (hosteli juhataja), kes pidi tuvikesed lennujaama ära viskama. Fritzul ja Geniel läks samal päeval lennuk. Coincidence ? I think not. Fritz jälitas Ristot terve ta kõne vältel. Pärast neid juhtumisi olime me suht kindlad, et Fritz võttis Risto iphone-i. Ning vähe sellest, jõudsime järeldusele, et ta oli ka Raigo iphone-i peale hammast ihunud. Kui Raigo seletas, mis ta telefoniga oli, juhtis Risto tähelepanu sellele, et ainuke kord, kui iphone pin-i küsib, on siis, kui sim-kaart on välja võetud ning jälle sisse pandud. Fritz oli ilmselgelt oma kaarti Raigo telefoni proovinud, aga avastades, et Raigo telefon on lukus, ehk seda saab vaid Raigo kaardiga kasutada, oli ta kaardi tagasi pannud ning telefoni tööle jälle pannud. Pin-i ta ilmselgelt aga ei teadnud, ehk siis jättis ta asja sinnapaika. Pidasime kolmekesi nõu ning otsustasime Fritzule aega anda, et telefon ise tagasi panna, sest ta oli kuulnud, et me teame, et see on kadunud ning et ta on peamine kahtlusalune. Lootsime, et ta võtab vastu mõistliku otsuse ning paneb telefoni ise tagasi. Läksime kööki istuma. Mõne aja pärast tuli Fritz ka ning hakkas mingit sympathy-paska ajama, rääkis kuidas temalt on ikka nii palju asju varastatud igal pool jne. jne. Lõpuks küsis Margus lihtsalt otse temalt, et kas tema võttis selel telefoni ning et kui võttis, siis selle ka tagasi paneks ja asi jääks sinnamaale… Me ei teeks talle midagi. Selle peale sai Fritz eriti vihaseks. Jumal hoidku selle eest, et me teda süüdistame, ta ju viimane inimene, kes üldse kunagi midagi varastaks… Ta tuli meie laua juurde, lõi rusikaga lauda ning hakkas midagi Marguse peale kisendama. Margus ütles, et ta maha rahuneks ning et see on suht ilmselge, et tema selle võttis. See ajas teda veelgi enam pöördesse. Ta karjus ja laamendas ning tahtis Margusega peksma minna. Vana hea tough-guy bullshit: ’Nimeta koht ja aeg ning ma olen seal !’ Läksime tuppa, Stewart tuli just kohale. Fritz kisendas ja karjus nagu segane, kuid Stewart polnud pehmest puust. Ta kuulas meie jutu ära ning tallegi sai selgeks, et Fritz tegi seda, eriti tema käitumise pärast. Fritz pakkus meile koguaeg, et me ta kohvrid läbi otsiks jne. kuid isegi tema poleks nii debiilne, et seda telefoni oma kotti panna. Seda Raigo talle ka ütles, kuid ta ei saanud aru. Kuna Fritz oli nii põikpäine ning mölises ka Stewartiga, siis ei lasknud Stewart neil hostelist lahkuda. See oli eriti jõhker, sest neil läks lennuk kohe ja neil polnud enam raha, et uusi pileteid osta. See oli nende ainuke võimalus riigist lahkuda. Lõpuks kutsusime politsei kohale, see viis paarikese endaga kaasa, kuid politseiautos hakkas Fritz kisendama, et me oma toa jälle läbi otsiks ning korrutas fraasi: ’Ma olen kindel, et see on nende toas.’ Rohkemat meile vaja polnudki, läksime oma tuppa tagasi, tegime kiire otsingu ning avastasime Risto telefoni Risto seljakotist. Meie oma viga ? Polnud enne märganud ? Ei… Taustapilt oli muudetud, meili oli sisenetud Fritzu meiliaadressiga ning kui me avastasime, et Risto telefon on kadunud, helistasime me sellele Raigo telefonilt, kuid meile öeldi, et telefon on välja lülitatud. Samas seal ta oli, täiesti korras ja funktsioneeriv. Stewart helistas siis mentidele, ütles neile, et me leidsime tõepoolest telefoni oma toast üles. Politsei lasi nad vabadusse nign need läksid oma lennule Kununurra-Darwin, kust neil siis 2 päeva pärast lend Koreasse läks. Stewart helistas ja meilis umbes kõigile Darwini öömajadele ning andis neile paarikese kirjelduse ja nimed jne. ning andis mõista, et neid kusagile ööbima ei lastaks. Ha haa !

El Questro tripp.

Nende kahe päeva jooksul, mis me Claire-iga suhtlesime, soovitas ta meil kindlasti ära käia kohas nimega El Questro. See pidi metsikult ilus kärestik ja juurdekuuluv ala olema. Midagi rahvuspargi sarnast. Üks nädalavahetus otsustasime siis seal ära käia. Kutsusime Damieni ka ning asusime teele. Teadsime, et me peame Wyndhami poole 50 km sõitma ning siis tee pealt ära keerama, seal kus silt näitab. Nii tegimegi. Silt näitas, et El Questroni on veel umbes 50 km sõita, kuid see oli siis kruusatee. Üsna ohtlik kruusatee, peaks mainima. Nägime ka paari vastutulevat autot. Okei, mitte autot, džiipi. Peale meie auto, ei olnud seal teel mitte ühtegi teist sõiduautot. Meil hakkas vaikselt tunduma, et me ei kuulu kohe kuidagi sinna teele tavalise sõiduautoga. Eriti kui meil suunatuli ära kukkus, kui me just läbi ühe suurema augu sõitsime…See oli suht naljakas hetk. Viskasime suunatule tagaistmele ning sõitsime edasi. Lõpuks jõudsime kohani, kus oleks pidanud tee olema, kuid kus oli selle asemel jõgi… Tee oli täielikult vee all, kuskil kaugemal eemal nägime, et tee läheb edasi. Mõtlesime, et mida teha. Damien arvas, et me peaks tagasi minema, me loomulikult, et paneme edasi, küll auto ära kannatab. Kuid et tema kahtluseid veidigi leevendada läks Raigo ees jala läbi vee, et kontrollida, et väga sügav poleks ja et krokusid pole. J Raigo läks sellepärast, et tal olid Crocsid ja ta oli sellega actually nõus. Ta võttis kaamera, hakkas filmima ning vaikselt siis tipama. Jõudes jõe keskele viipas ta teistele ning ütles, et vesi ei lähe seal sügavamaks ning et võib sõita küll. Vesi oli vaid põlvini. Teised sõitsid siis autoga Raigost mööda, lehvitasid ja naersid möödudes ning jõudsid ohutult vastaskaldale. Raigo sumas veel mõnda aega ning jõudis ka kaldale. Sõitsime edasi. Jõudsime mingi öömajani. Keerasime sinna sisse, et ühed õlled teha (Austraalias võib pärast ühte õlut sõita veel, kuigi Risto oli ainuke, kellel see esimene too päev oli) ja teejuhiseid küsida. Saime teada, et me oleme El Questrost umbes 50 km mööda juba sõitnud ning et see koht on arvatavasti kinni niikuinii ning et kui see ei oleks kinni, siis ei saa seal tavalise sõiduautoga niikuinii hakkama. No need to hammer it home… Jõime õlled lõpuni, käisime vetsus ning asusime tagasiteele koju. Suht hilja oli juba ka. 20 km enne kodu läks pimedaks ning kuna meie tuled ei suudaks isegi küünlavalgusega konkureerida, sõitsime me põhimõtteliselt kottpimeduses. Jõudsime Kununurrasse pärale ning sõitsime kodu poole, kui meile sõitis politsei vastu. Vaatasime tahavaatepeeglisse ning otse loomulikult keerasid nad ümber, panid vilkurid tööle nign võtsid meid rajalt maha. See oli siis kolmas kord. Küsisid meie puuduva suunatule kohta. Me seletasime, et tuleme just El Questrost ning et see kukkus meil seal ära. Mehed olid päris mõistvad ja ütlesid meile, et me selle kindlasti järgmine päev siis korda teeksime. Ja see oligi kõik. Sõitsime koju, vaatasime filmi ja läksime magama, sest pikk ja sündmusterohke päev oli seljataga. Järgmine päev rääkis Risto oma bossile meie tegemistest ning too lihtsalt naeris meie üle. Ta ütles, et ta oli olnud ühes meile vastutulevates džiipides ning et me oleme lauslollakad, aga väga õnnelikud, et me sinna sõiduautoga läksime ning edukalt ka tagasi jõudsime. Tema oli selleks reisiks džiibi laenutanud ning tal oli kolm kummi katki läinud teel El Questrosse ning tagasi. Miks tal kolm vahetusrehvi kaasas oli ? Seda ma ei tea…

Suitsu on ? Ei…*laks*

Üks nädalavahetus käisime pubis. Siin linnas on 2 pubi tervelt ning me läksime siis populaarsemasse. Seda kohta kutsutakse kavalalt Hotelliks, kuna see on Hotell Kununurra pubi. Passisime seal, nautisime endid. Siis kell 12 pandi pubi kinni ning inimesi hakati välja peksma. Lahkusime ja jalutasime kolmekesi kodu poole. Jalutasime umbes 200 m ning siis oli tänav inimtühi. Äkitselt märkasime kampa aborilapsi. Neid oli kuskil 10-12 ning nad olid kõik 12-15 aastat vanad. Jalutasime neist mööda ning need hakkasid meid jälitama. Üks tüüp, kes oli siis ilmselgelt jõugu liider tuli meie juurde. Ta kandis üht neist napakatest pesapallimütsidest, mida kõik neegrid ja wannabe-neegrid kannavad. Tal olid kerged ebemed ülahuulel, mida ta ilmselgelt uhkusega kandis, ta oli kuskil 15 aastat vana, 1,60 meetrit pikk, metsikult uimas ning üleüldse tšort. Esialgu tuli ta meie juurde jutuga:’ Don’t go that way. Our brothers are over there. You better go this way. That way it’s better…’ Me ei võtnud ta kuldaväärt nõu kuulda. Jalutasime edasi. Siis küsis ta Marguselt, kas meil suitsu on. Margus ütles, et kahjuks ei suitseta me keegi. Kogu aja hüples ja kargas ta ringi nagu oleks tal ruttu järgmist doosi vaja. Marguse vastuse peale hakkas ülejäänud kamp meid kividega loopima, ise umbes 20 meetrit meist maha jäädes. Ükski kivi aga ei tabanud meid, sest neegrid on lollid… J Ei tegelt, nad viskasid lihtsalt mööda. Margus jäi natuke maha, korjas ühe kivi üles ja hoidis seda käes. Bossihakatiks kargas ta kõrval ja ütles talle:’ Wat you gonna do wit dat rock ? You betta drop it, boy. You betta drop it right now, boy… boy…boy.’ Kutsusime Margust järgi ning et ta nendega ei huiaks. Margus viskas kivi maha ning kiirendas sammu. Raigo ja Margus kõndisid siis kõrvuti, kive ikka lendas. Liider hakkas Raigo vasaku õla kõrval kepslema, küsis suitsu jälle. Raigo ütles, et tal pole ning et me ei suitseta. See ei kuulanud ja liikus edasi Marguse juurde. Kargas Marguse kõrval ja Raigo ees ning küsis Marguselt jälle suitsu. Guess some people don’t take rejection too well… Margus kordas oma vastust. Nigga pani:’ Wat if I take doun da big fella, huh ? Wat den ?’ Ning pikemalt mõtlemata virutas Raigole vasaksirge näkku ja jooksis minema oma hõumide juurde, kes siis meid kividega edasi loopisid. Raigo näppis oma huult veits, avastas et suu jookseb verd. Üritas kätega seda ära pühkida ning samas mitte särki veriseks teha, sest ’veri tuleb halvasti riietelt välja’… Jõuguke loopis meid veel mõnda aega kividega ning siis jooksid minema. Lõpuks ei tabanudki nad meid kordagi kiviga. Dumbfucks. Meie jalutasime koju, Raigo pesi näo ära. Huul hakkas juba üles paistetama. Õnneks ei tabanud nad teda ninna ning isegi kõik hambad olid terved. Järgmine päev nägi ta lihtsalt välja nagu kala ning kui sellel võrdlusel on hea mõte, siis mitte heas mõttes. Pubist tuli veel teisigi inimesi tagasi, kes jooksid ka sama pundiga kokku. Üks tüdruk sai pudeliga puusa ning seal oli tal siis suur sinikas ja ennemainitud Aleks vastas küsimusele, kas suitsu on, lihtsa fuck off-iga. Selle peale sai ta kiviga vastu pead, õlga ja torsot. Loo moraal ? Kanna endaga alati kaasas suitse, et vajadusel sõbralikult jagada 12aastaste neegritega, kes nikotiini järgi vajadust tunnevad…

 

Fun fact: Üks kolmapäev käisid Risto ja Raigo kergelt vintis päi Hotellis karaoket laulmas. Lauluks oli Annie Lennox’i kuulus ’Sweet Dreams’ ning vokaaloskus oli heal juhul keskpärane.

 

Reis Lake Argyle äärde.

See reis leidis aset kohe pärast niggerite insidenti, nii et Raigol oli mokk eriti töllakil. Otsustasime võtta ette reisi 70 km kaugusele Argyle-i järve äärde. Meie autosse tuli Damien ning teises autos oli veel kaks iirlast, Phil ja Johnny. Jõudsime kohale ning vaatepilt, mis seal avanes oli hingemattev. Kuid me läksime sinna esmese asjana ujuma ning temperatuur oli kuskil kesk neljakümnetes. Ujumiskohta aga eriti ei paistnud. Sõitsime edasi-tagasi ning targemaks ei saanud. Siis purunes teisel autol rehv ja Phil vahetas selle käbe ära. Pärast seda otsustas teine auto loobuda ja tagasi Kununurra ujumisranda sõita. Kangekaelsed nagu me aga oleme, otsustasime ujumiskohta edasi otsida. Lõpuks küsisime teejuhiseid sinna ning leidsime õige platsi ka üles. Raigo ja Damien käisid ujumas, teised ei läinud…Liiga palju vetikaid oli nende jaoks. Pärast lühikest suplust sõitsime tagasi Kununurrasse ning tegime tavalisi asjatoimetusi. Raigo hoidis terve päeva jääkompressi oma huule peal ning jõi õlut vaheldumisi. Jääkompress paistetuse alandamiseks ning õlu valu leevendamiseks, ilmselgelt…

Margus beilib.

Nagu Te suht kõik juba teate on Margus teel koju. Laupäeval läks ta hommikul bussi peale, sihiks Darwin ning sealt läks tal pühapäeval lennuk Sri Lankasse. Darwini lennujaamas viibis ta ca. 20 tundi, millest 12 magas ta pingil. Sri Lankast läheb tal pooleteise tunni pärast lend Berliini ning sealt siis 6-7 tunni pärast lend Helsingisse. Helsingist Tallinnasse liigub ta laevaga, nii et pole mõtet lennujaama vastu minna. Seljas on tal kotakas roheline Salomoni pusa ning jalas kitsad mustad teksad ja mustad nahast töösaapad. J Loodame, et ta ei kahetse oma valikut ning parem oleks, et tal autokool Risto ja Raigo naasemiseks läbitud oleks ja autojuhiload käes. Tasuta koht kusagil ülikoolis oleks ka teretulnud, kuna Margusel on nüüd piisavalt aega, et keskenduda asjadele, mis actually tähtsad on…

Meie edasistest plaanidest siis niipalju, et 13. dets hakkame me sõitma Darwini poole. Samal päeval jõuame sinna ka kohale ning saame kokku Velli ja ta poisiga. Viibime 1- 2 päeva Darwinis ja siis sõidame edasi. Sihiks on linn nimega Dingo. See asub Rockhamptoni lähedal, Queenslandis. Jõulud veedame seal, tuttavate Tiivi ja Reimo juures, kes meid vist isegi külla ootavad. J Uusaastaks sõidame Sydneysse, seal saab ka 2011 vastu võetud. Pärast taastumist sõidame tagasi Queenslandi, kus asume tööd otsima. Kui hästi läheb, saame Risto ja Marguse endise bossi kaudu puurtornile või kaevandusse tööle. Ühesõnaga, meie järgmine pikem peatus peaks tulema Idarannikul ja sealt ka siis meie järgmine sissekanne. Kuna selle sissekande kirjutamine oli väga pikk ja piinarikas ülesanne, siis tulevad järgmised lühemad ning varem. Või noh, lootus sureb viimasena… And on that bombshell, good night !

Esimene töökoht ! ehk Rikkis käigukast…

Suured vabandused, et ei ole blogi uuendanud vahepeal aga nüüd teeme selle kõik tasa ja paneme üles pikapika jutu selles mis vahepeal teinud oleme 🙂

Saime tööd kuid meie ootused sellest tööst olid täiesti teistsugused. Alustuseks see töökoht ei olnud mitte GinGin’is nagu me arvasime, vaid hoopis 180km põhja poole väikses külas nimega Dandaragan. Töötama ei hakanud me mitte viinamarjafarmis, vaid farmis kus kasvasid ploomid, nektariinid, virsikud ja mangod. Kohale jõudes meil polnud õrna aimugi mis me seal tegema peame, tuli välja, et me ei hakka neid mitte korjama vaid puid prunima. Prunimine ehk puude kärpimine/hõrendamine. Kogu asja eesmärk on lõigata puud võimalikult lapikuks, et ridade vahel saaks neid hästi korjamas käia ja, et puud kannaksid maksimaalselt võimalike vilju.

Esimesel hommikul pidas farmi omanik meile pika loengu mida tohib ja mida ei tohi teha ja hoiatas võimalike õnnetuste eest. Eelmistel aastatel oli üks tüüp omal sõrme maha lõiganud, keegi oli auto katuselt maha kukkunud ja mitu nädalat haiglas olnud ning oli esinenud ka üks surmajuhtum. Pärast seda oli kohe julgem olla ja töö võis alata. Esialgu viidi meid väljaõppele ja lõikasime puid tavaliste kääridega, nädala möödudes, tublid ja usinad töötajad nagu me oleme, saime ametikõrgendust ning meid viidi platvormi peale. Platvormil ei kasutanud me enam tavalisi kääre vaid sururõhuga kääre. Platvormil oli 6 inimest. Peale meie oli seal üks itaallane ja 2 rootslast. Platvormi roolis esialgu Karl, kes oli üks rootslastest. Me esimesed tunnid möödusid kohutava agoonia saatel. Karli tempo oli ka kiirem kui mõne normaalse inimese oma. Käed olid esimese tunniajaga täiesti tundetud, rääkimata veel päeva lõpust.

Tööjuures midagi muud väga märkimisväärset ei juhutund. Iga päev oli täpselt samasugune ja sama igav. Kuskil nädal enne äratulekut peksti rootslased platvormilt maha ja Risto sai rooli enda kätte. Ilmselgelt töötasime palju aeglasemalt. Vahepeal oli pisike intsident kui maastur millega farmis ringi sõidame oli nii täis, et Margus, Raigo ja Reimo otsustasid maasturi katusel sõita. Halb idee… järgmine päev saime kõik uuesti pika loengu ohutusnõuetest ja õnnetustest mis juhtunud on ning kõiki ähvardati vallandada kui midagi samalaadset uuesti juhtuma peaks. Pärast seda kiitis ta aga meid kõiki hea töö eest ning võtis külmkapist 2 kasti õlle ja jagas meile kõigile.

Reimo kes Marguse ja Raigoga maasturi katusel sõitis oli ka muideks eestlane. Ta reisib koos oma tüdruku Tiiviga ja nad on kõige ilusam ja siiram ja avatum ja sõbralikum ja heatahtlikum paar keda me kunagi näinud oleme. Ühesõnaga, tohutult toredad inimesed J. Meie nädalavahetused möödusidki koos nendega ringi trippides.

Kõikide nende igavate ja hallide tööpäevade vahel oli ka toredamaid hetki. Esimesel nädalavahetusel oli Raigo sünnipäev. Kuna me asusime kõige väiksemas linnas mida me kunagi oma silmaga näinud olime ei olnud siin ka väga vabaaja sisustamise võimalusi. Ostsime poest kasti õlut ja tähistasime vaikselt kolmekesi Raigo vananemist. Ilm oli talve kohta väga soe ja päikseline, saime esimest korda Austraalias viibimise jooksul päikest võtta.

See oli meie eelviimane nädalavahetus Dandaraganis, kuna meil oli sellest pisikesest pärapõrgust kus ei olnud mobiililevi ega Internetti täiesti kopp ees, otsustasime sõita tagasi Perthi ja nädalavahetuse seal veeta. Perthis varusime endale kaasa lademetes toiduaineid(hinnad on Perthis tunduvalt odavamad kui Dandaraganis) ning ka 2 pakki gooni. Pühapäeval Dandaragani tagasi jõudes toimus seal jalgpalli võistlused, teised inimesed hostelis kutsusid meidki. Läksime jalgpalli vaatama ja võtsime paki gooni kaasa. See oli halb idee… üks pakk gooni läks üle kaheks ning kuskil seal vahepeal kadus ka mälu ning kontroll oma tegude üle. Igatahes hommikul ei olnud meil üldse hea olla ja ka hostel ei olnud kõige paremas korras. Esmaspäeval töölt koju saabudes anti meile väga karmilt teada, et sellest hetkest meil seal enam kodu pole. Niisiis kolisime teisipäevast Dandaraganist 30km kaugusel asuvasse linnakesse nimega Moora. Moora Hostelist sai meie uus kodu kuni töö lõppemiseni.

Moora on selle ümbruse kõige suurem linn, kus Ristol ja Raigol oli isegi eesti numbritel levi. Netti meil paraku siiski polnud. Kokkuvõttes oli Mooras elu isegi parem, hinnad olid odavamad ja elu mugavam. Ainuke downside oli see, et meil ei olnud kööki kus süüa teha. Meil oli ainult mikrolaineahi. See omakorda tähendas, et meie söök koosnes sügavkülmutatud pirukatest, pitsadest või burgeritest. Kui külmutatud söögid kopa ette viskasid saime kõrval asuvast söögikohast osta kas burgereid või pitsasid. Ilmselgelt ei toitunud me need kuu aega kõige tervislikumalt ning me tunneme ennast siiamaani paksudena.

Järgmised nädalavahetused möödusid eestlaste Tiivi ja Reimoga. Käisime nendega randades ja grillimas ja niisama ümberkaudseid vaatamisväärsusi avastamas. Esimesena jäi meile teepeale Jingemia koobas. Koobas oli nagu koobas ikka, et asi endale huvitavamaks teha otsustasime koopa põhja ronida. Margusel tuli idee koopa seinale seal põhjas asuvatest postidest E täht teha (ehk Eesti) aga sellest ei tulnud midagi välja. Õhtul tulid Tiivi ja Reimo meile külla, käisime poes ostsime liha, õlut ja veini ja läksime hotelli aeda grillima. Järgmisel päeval käisime Jurien Bays rannas. Ilm oli talvine ja natuke jahe. Otsisime endale tuulevaikse koha ja võtsime paar tundi päikest. Ujumas julges käia meie seltskonna ainuke tüdruk Tiivi, kes aga minuti möödudes värisedes veest välja tuli. Hiljem läksime ostsime kasti õlut ja läksime randa grillima. Meie ümber hakkasid tiirutama näljased kajakad kes sõid ükskõik mida, isegi hot tšilli kastmes saia, mida Margus neile sisse söötis.

Sellega ei olnud meie ringkäigud eestlastega veel lõppenud. Tiivi ja Reimoga käisime ka veel Lancelinis rannas. Lancelinis on kõige ilusamad rannad mida siiamaani näinud oleme. Valge liiv ja helesinine vesi. Rannas olles märkasime kaugustes suuri liivamägesid ning kuna rannas oli väga külm tuul otsustasime sinnapoole sõita. Kohale jõudes selgus, et seal on tohutult suured liivaluited.

Kuna Tiivi ja Reimo olid siiamaani sõitnud ringi vanas ja aeglases valges minibussis, otsustasid nad sõita Perthi ja selle välja vahetada täpselt sama auto vastu nagu meil. Samal ajal kui nemad läksid autot maha müüma ja uut ostma käisime meie kolmekesi Pinnaclesis. See kujutab endast pisikest kõrbe kus on suured kuni 4m kõrgused kivid. Siiamaani ei oska ükski teadlane seletada kuidas need sinna tekkinud on. Väga huvitav see meie jaoks ei olnud kuna tegemist oli siiski ainult kividega. Teel koju nägime tee keskel sinise keelega sisaliku, jäime seisma, et teda pildistada. Meile kõigile ootamatult krabas Raigo sisaliku sülle ja poseeris oma uue sõbraga.

Hotelli tagasi jõudes mõtlesime minna alla ja mängida natuke piljardit…

… Esmaspäeval ärgates oli paha olla.

Anyways, kohe kui jõudsime oma esimese piljardi mängu alustada tuli baarileti taha juba natuke joogine hotelli kokk, 22aastane Cess, kes uuris kust me pärit ja kas me juua ka tahame. No ilmselgelt soovisime, tasuta joogile ikka ära ei ütleks. Alustuseks saime tequila shotid ja gin&tonic koksid. Pärast tuli baari juba väga joogine baarman kes jätkas vana rada ja valas meile üha rohkem tasuta jooke. Kõik oli kange alkohol ja pealekat otse loomulikult ei saanud. Niikaua kui gin&tonicut jagus, sai seda peale juua. Pidu läks aina metsikumaks ning vahepeal tantsis hotelli kokk baariletil ja loopis riideid seljast. Igatahes õhtu oli tore, ega igapäev tasuta juua ei saa. Hommikul kell 7 ei olnud muidugi väga meeldiv tööl olla. Kuna Risto oli ainuke kes eelmisest õhtust kõike mäletas, möödusid esimesed tunnid Raigo ja Marguse mälu turgutamisega. Muideks hotelli kokk ja teine naine baarist vallandati, alles jäi ainult baarmen. Pärast seda lubasime pühapäeval enam baari mitte külastada, kuigi me ei usukund, et tasuta alkoholi seal igapäev saab.

Laupäeval järgmine nädal läksime tagasi baari piljardit mängima. Jaa kõik kordus uuesti. Seekord ei olnud ainult Margust, kuna tal oli halb olla. Laupäeval olid baaris veel Western Australia naiste maahoki koondis, kes olid juba mõõdukalt joogised. Risto ja Raigo mängisid rahulikult piljardit kui üks nendest tuli ja neid duellile kutsus. Tema ja üks tema sõbranna Raigo ja Risto vastu. Kaotajad pidid võitjatele 7dollarised joogid välja tegema. Ilmselgelt võtsid nad kutse vastu. Üllatuseks oli üks hokimängijatest tohutult osav. Täiesti kobapeale võitsid mängu siiski Risto ja Raigo ning said oma välja teenitud joogid. Pärast seda mängu sai Raigo kutse kohalikult aborigeenilt. Raigo võttis kutse vastu ja viisakalt öeldes sai haledalt pähe. Tuleb välja, et tegemist oli piljardiprofiga. Raigol on siiamaani halb olla, et mustanahaliselt pähe sai. Õhtu möödus muidu rahulikult piljardit mängides ja tasuta jooke juues.

Nii tore ja lõbus kui seal Mooras vabadel hetkedel ka ei olnud, ei kaalunud see üle meie tohutult igavat ja rutiinset tööd mida me igapäev 8 tundi tegime. Otsustasime, et see jääb meie viimaseks nädalaks seal ja lahkume reedel. Rääkisime oma plaanist ka teistele eestlastele Tiivile ja Reimole ning tuleb välja, et ka neil oli sama plaan. Niisiis võtsime julguse kokku ja käisime ütlesime farmi omanikule, et me kõik viiekesi plaanime reedest lahkuda.

Reedel pärast tööd sõitsime tagasi Perthi. Ööbima pidime juba oma vanas tuttavas North Lodge hostelis. Muideks selleks ajaks oli ka Liis ja Aju juba Austraaliasse jõudnud ning ööbisid täpselt samas kohas. Kohale jõudes oli jälle tore näha tuttavaid nägusid. Varsti jõudsid siia ka Tiivi ja Reimo ning peksid meid välja klubidesse. Kohe üldse ei viitsinud aga kuna see oli nende viimane öö Perthis siis pidime siiski minema. Klubisid on siin muideks tohutult palju ning need kõik asuvad kahel-kolmel tänaval üksteise kõrval. Need tänavad on nädalavahetuse öödel paksult rahvast täis. Esimese asjana hakkas silma see, et kõik tüdrukud kes klubides käivad on enamvähem ühtemoodi riides. Kõigil on seljas vägaväga lühikesed tuunikad, istuda nad igatahes ei saaks. Esimeseks klubiks kuhu läksime oli Mustang kus esines mingisugune austraalia bänd. Üllataval kombel oli muusika päris talutav ja jäime sinna pikemaks ajaks. Vahepeal tahtsime käia ka veel ühes teises klubis, et sisse saada pidi näitama oma passi ja pangakaarti. Reimo, Tiivi ja Risto said muretult sisse, Margus ja Raigo jäid ukse taha, kuna nad olid lühikeste pükstega. Sinna me ei läinud ja läksime hoopis sööma. Kuna kell oli juba 5 öösel ja enam ei viitsinud klubidesse ronida, tulime tagasi hostelisse.

Tiivi ja Reimo plaan oli Sydneysse sõita ning nad kutsusid ka meid endiga kaasa. Kahjuks me seda reisi ette võtta ei saanud oma auto pärast. Natuke siis meie armast Poofyst. Esiteks ei ole ta nii ökonoomne kui me arvasime, meie natuke vähem kui 2 kuu jooksul on meil poolel teel 3 korda bensiin otsa saanud. Õnneks oleme leidnud alati mõne hooliva ja sõbraliku austraallase kes meid hädast välja aitas. Teiseks, meie auto käigukast ei ole just kõige tervem. Suurematel kiirustel vahetab ta ise lambist käike üles ja alla. Ehk siis sõites on auto pöörded kuskil 2000 ja 6000 vahel. Vahepeal hakkas auto armatuuril põlema õli tuluke. Viisime siis auto mehaaniku juurde, et teada saada mis õli meil vaja on. Selle asemel võttis ta auto ja tegi sellele kogu ülevaatuse. Tuleb välja, et meie auto põhja all on tohutult suur mõlk, mis takistab õli jõudmist mootorisse ning oli oht, et iga hetk jookseb mootor kokku. Igatahes meil soovitati auto kiiremas korras ära parandada. Jätsime auto mehaaniku juurde kus see loodetavasti korda tehakse. Maksma läheb see meile kõik kuskil 600dollarit, ehk me oleme jälle vaesed ja rahatud.

Igatahes jäime me Perthi koos Liisi ja Ajuga. Kuna neil ei olnud tööd, käisid nad tööbüroodes. Üks päev läksime ka nendega niisama kaasa, et pärast sööma minna. Meil ei olnudki plaanis Perthi ümbrusesse enam tööd otsida, vaid hoopis põhja poole sõita. Selle asemel pakuti hoopis Ristole ja Margusele tööd. Töö pidi olema ainult 2 päeva. Midagi targemat siin nagunii teha polnud ja nad võtsid töö vastu. Tööle palkas neid kohalik miljonärist naine enda aeda tavalisi aiatöid tegema. Töö hakkas kohe ja pärast lepingute allkirjastamist pidid nad kohe kohale sõitma. Selle naise maja asus 10km kaugusel, mis on umbes 15min sõita. Kohale jõudmine võttis neil aega 2.5tundi. Perthis sees on kohutav liigelda.

Töö kujutas endast lillede istutamist ja aiamööbli valgeks värvimist. Töö mis pidi kestma 2 päeva, kestis hoopis nädal aega. Eelviimasel päeval juhtus toolide värvimise käigus väike õnnetus, kui Margus sai sõnumi ja läks seda lugema ning toetus suure marmorlaua peale. Kohe kui Margus oli jõudnud seda puutuda, murdus marmorlaud pooleks ja kukkus tükkideks. Margus seisis kohkunult laua ees ja ei saanud aru mis just juhtus. Järgmine hommik oli omanik seal ja küsis, et kes laua ära lõhkus. Margus tunnistas ausalt üles ning sai vastuseks siin väga levinud ’no worries’. Marguse ja Risto miljonärist tööandja võttis mõõtmed ja tellis endale uue marmorlaua.

Nüüd on ka see töö läbi, istume Perthis ja ootame oma autot mehaaniku juurest tagasi. Kui auto käes, põrutame 3200km põhja poole linnakesse nimega Kununurra. Kliima on seal väga teistsugune ja me ei jõua ära oodata millal kohale jõuame. Päeval on seal 35-40 kraadi sooja ja öösel kuskil 25kraadi. Tööd pidi seal olema piisavalt, kuna just on hakkamas meloni hooaeg.

Kõikide meie seikluste käigus on meile tekkinud umbes täpselt 500pilti mis me loodame ka lähiajal kuhugi üles laadida. Edaspidi loodame blogi tihedamini uudendada. Loodetavasti viitsisite selle pika jutu ikka läbi lugeda 🙂

Tere jälle !

Esiteks: meie plaanist auto rentida ja põhja põrutada ei tulnud kahjuks midagi välja, sest auto rentimine oleks, koos bena hinnaga, 600 taala maksma läinud. Selle asemel ostsime me paar päeva tagasi auto… nimeks ’Poofy’. Masin ise on 1996. aasta Ford Falcon 4.0, sinine (v.a. parem tiib) ja paarist kohast kergelt mõlkis. Maksis 1200.- kohalikku ehk 12,000 krooni, kuniks kroon veel kehtivusel on.

Väike kõrvalepõige: Raigo telefon ei tööta, kui kedagi huvitab, sest iPhone ei tunnista kohalikke kõnekaarte. Ristole ja Margusele saab aga edukalt helistada. Ja blogi nimi, ‘kaditj’, tuleb meie hosteli, North Lodge, kõrval asuva netikohviku nimest, kus me oma blogi uuendame ja redigeerime. Just to let you know…

Naasdes autoostu detailide juurde: pärast Poofy kättesaamist, pidime me sellega ka otseloomulikult tagasi North Lodge’i juurde sõitma. Sellega seoses ilmnes probleem… Nagu kõik teavad on mõnes riigis maailmas liiklus vastupidine, nendeks on nimelt Jaapan, Suur-Britannia ning ka Austraalia. Success ! (Y) Eks esialgu oli hirmutav, aga pärast 20 minutilist ringiuitamist, silmasime me horisondil ammutuntud Perth’i kesklinna tornhoonesid ja võtsime suuna neile. ’Taeva abiga’ jõudsime koju, mis sest, et mööda hoopis teist teed, kui taksoga sinna minnes. Parkisime auto maja kõrvale ja läksime tuttu. Hommikul selgus, et sõbrad/naabrid iirlased olid tol samal ööl 125 dollarit trahvi saanud. Poofy pääses.

Järgnenud brainstormi käigus tekkis idee, et ’ööbiks õige hoopis autos, või õues, või telgis, selle asemel, et edasi hostelitoa eest maksta!’ Kui ajaloost tuntud Abraham Lincoln’i teatrivisiit oli halb plaan, siis meie idee oli katastroof. Päeval soetasime omale 60 dollarise telgi ja kaks 30 dollarist magamiskotti. Sõitsime randa, seega möödus 45 min. Õues oli tohutult külm, aga kuna kell oli alles 8 pm, läksime rannamõnusid nautima. Kell 9 oldi autos tagasi. Järgnes tunniajane Uno-kaartide maraton. Peatselt läks niivõrd pimedaks, et me ei teinud enam sinistel ja rohelistel kaartidel vahet, seega olime sunnitud eemaldama ühe kahest, õnnelikuks valikuks sai sinine. Tingituna tohutust igavusest ja suhteliselt hilisest kellaajast (kell oli 10 pm) otsustasime magamist proovida. Sõnad ei suuda kirjeldada meie agooniat järgneva 8 tunni vältel. Algatuseks ei saanud esiistmete seljatugede kallet reguleerida (istmeid ei saanud alla lasta…). Öösel oli 6 kraadi sooja. Austraalia värk. Kella kümnest kella kaheni magasime me 10 minutiste intervallidega ( ehk siis 10 minuti kaupa). Tülpinud igikestvast heitlusest külma ja ebvamugavusega, läksime autoga sõitma. Esiaken oli härmas. Tegime kiire ringi, see pumpas meisse jälle elu, nii et olime valmis jälle magamist üritama. Üks viimase aja rõõmsamaid hetki oli, kui olles suutnud kell 2 magama jääda, ärkasime ning avastasime, et kell oli lausa kolmveerand seitse hommikul. Juubeldasime ja tähistasime sellega, et keerasime kütet juurde. Panime ka raadio tööle. Kella kaheksa-üheksa paiku sõitsime linna tagasi, täiesti improviseeritud teed mööda, mis sisaldas ka põgusat vahepala kiirteel, ning helistasime North Lodge-i ja panime omale jälle toa kinni.

Käesoleval hetkel on pühapäeva õhtu. Istume oma hosteli numbritoas ja vaatame Rossit feilimas. Laupäeval kell 1 ilmusid meie hostelisse 3 eestlast: 2 tüdrukut, õed, ja üks tüüp nendega. Nad on toredad, aktiivsed, eestlaslikud.

Meanwhile: Risto ja Marguse pantvangidraama.

Samal ajal kui meile hostelisse teisi eestlasi tuli käisid poisid poes küpsist ostmas ja nägid reklaamtahvli peal püssiga alasti meest, kes hoidis kõiki linnaelanikke pantvangis. Okei, not true…See ei olnud tegelikult pantvangidraama, lihtsalt mingi hulluke, kes niisama nalja tegi. Õhtul toodi ta rahulikult politseionude poolt sealt alla ja viidi kainerisse, või hullarisse, või kuhu iganes sellised tüübid viiakse. Risto ja Margus jõudsid tervetena koju tagasi, kus Raigo neid juba teega ootas. Järgnes muinasjutuline tee joomine ja küpsiste söömine, nagu halvas 1960. USA reklaamis.

Käisime täna viimast korda mõne aja jooksul linna peal uudistamas. Külastasime kultuuriväärtusi ning tegime isegi paar pilti. Not much to see, sest although kena, on see linn võrdlemisi uus ning siin pole eriti midagi huvitavat kaeda.

Hetkel ootame esmaspäeva, kui selgub, kas me saame viinamarjafarmis tööd. Kui nii, siis sõidame 100 km Perth’ist põhja poole, kohta nimega GinGin, ning veedame seal järgnevad 6 nädalat. Kui ei, siis põrutame sellegipoolest põhja, sest seal peaks olema rohkem tööd, on kindlalt ilusam ilm, nii et me saame telgis ja/või autos ööbida, ning on üleüldse toredam elu ja melu. Kui miskit mainimisväärset juhtub, saab see ka kindlalt kirja pandud. Tea aga millal netti jälle saab. Hoiame ikka pöialt…

Cheers !

PS: Morgan Page – Fight For You

Lostprophets – AC Ricochet

G’day…

… ja siin me olemegi, pärast pikki kuid plaanimist ja 3 päeva lendamist. Muideks esines esimesel päeval pärast kohale jõudmist 66.666% reisijatel, täpsemalt Ristol ja Raigol väga hull jetlag. Järgnevalt natuke meie reisist siia maailma kuklapoolele.

Esimene huvitav kogemus oli juba Eesti tollipunktis kui turvaväravatest läbi kõndides otsustati Risto ja Raigo manuaalselt läbi otsida. Kahjuks jäi Margus sellest homoerootilisest märjast unenäost ilma. Samal ajal üritas Margus kümne küünega kinni hoida temalt konfiskeeritud V8 Rexona deodorandist ja habemeajamisvahust (Margus on muideks hetkel väga karvane).

Pärast seda kõndisime 500m kohvikusse ja istusime seal 2 tundi kuni saabus meie lennuk. Lennukisse check-ini tegemiseks trügisime kõigist ette, kuid ilmselgelt lasti järjekorrast ette kõik vähemusgrupid (neegrid ja rasedad). Lennukis oli kõik uus ja huvitav kuni pärast 5min õhkutõusu kui hakkas igav ja me tahtsime maanduda. 3 tundi lennukis möödusid väga humoorikalt e.g. Meie ees ja taga istusid britid, keda harjumuspäraselt kommenteerisime inglise keeles(neeger).

Esimese asjana Stanstedi lennujaamas vahetas Risto oma tuttuued varbavaheplätad tossude vastu kuna ta varbad ei talunud neid enam. Kohvrid panime pakihoidu, mis oli idiootselt kallis – 8.75naela(170eeku) näkku. Bussipiletite ostmine ei olnud ka väga meeli rõõmustav – 17naela(331eeku). Ehk siis algas meie Londoni avastamine väga kulukalt. Muideks Stanstedi turvamehed on hambuni relvastatud i.e. kannavad kaasas Kalašnikove, kar98k, Thompson ja Panzerfaust(peaaegu oli nii). Bussipeatusi oli miljon, ilmselgelt kõndisime me väga kaugele enda õigest peatusest.

Londonis bussi pealt maha tulles hakkasime kõndima teadmata suunas, kuni kohtasime üht kena naisterahvast kes tuli meie käest teejuhiseid küsima. Natukese aja pärast sai Margus temaga heale jutule ning avastas, et ta on pärit Austraaliast. Edasine ringkäik viis meid esimese asjana tol hetkel ainukese lahtioleva söögikohani, milleks oli Mac. Toit kätte saadud, kõndisime üle tee mingi suvalise maja trepi peale einestama. Poole söögi pealt tuli meie juurde väga kena tüdruk, kes küsis suitsu, kuid kahjuks ei saanud me keegi teda aidata. Järgmise asjana küsis ta kas me oleme homod. Kahjuks pidime me jällegi ’ei’ vastama. Selgus, et ta kutsus meid omasooiharate peole pidutsema. Seekord jäi minemata L.

Kuna oli südaöö ja väga külm ilm, läksime pubisse, kus oli põlenud käega neeger, kellel oli Marguse arvates psoriaas. 10 naela eest ostsime endale 3 õlle. Neid jõime me niikaua kuni pubi hakati kinni panema ja meid tänavale külmetama peksti. Seejärel otsustasime kohalike vaatamisväärsustega tutvuda – Big Ben, Trafalgar Square, Westminster Abbey, Houses of Parliament, London Eye, The Thames River, Buckigham Palace. Houses of Parliament ees tekkis eluohtlik olukord, kui me kõndisime kõnniteel, mis oli seaduse poolest keelatud ja nad võisid meid maha lasta. Pärast suurt linnatuuri läksime me Maci, kus passisime mitu tundi ning Margus ja Risto poolunes laua peal lamasid. Raigo valvas samal ajal valvsalt nende und.

Pärast seda oli meil Londonist viisakalt öeldes kopp ees, võibolla mängis selles ka rolli meie umbes 35 tunnine magamatus. Otsustasime tagasi lennujaama sõita. Lennujaamas tahtsid Risto ja Raigo osta Boosti, kuid neil jäi puudu täpselt 1penny. Sellele järgnesid suurejoonelised rahaotsingud. Pannes maksma kõik oma sherlockholmesilikud järeldusoskused leidsime rahaautomaatide eest maast särava ühe penny. Ja saimegi oma Boostid kätte. Järgmised 7 tundi möödusid igavalt lendu oodates. Lend kestis 14 tundi, millest me magasime kuskil 10. Pärast maandumist ja enne lennukist väljumist, hoiatati meid, et narkootikumide ülevedamise eest on Malaisias kohustuslik surmanuhtlus. Isegi kui me teadsime, et meil ei ole midagi karta, võttis selle kuulmine seest kõhedaks. Lennukist välja saades oli väljas põhimõtteliselt hapnikupuudus. Kohapeal oli 32 kraadi sooja ja metsik niiskus. Malaisias me lennujaamast ei väljunudki ning ootasime 7 tundi oma järgmist lennukit.

Lennul Malaisia-Austraalia leidsime eest mitmeid imekauneid stjuardesse. Kontaktandmeid täites tekkis meil paar küsimust ning Raigo küsis stjuardessidelt mitmeid küsimusi. Keegi neist ei osanud mitte millelegi vastata, lubasid vastuse välja uurida, kuid terve ülejäänud reisi nad kõndisid meist suure ringiga mööda ja ingoreerisid meid vastust andmata. Austraaliasse maandudes oli öö ning suur vihmasadu. Tollist läbi minek oli üle ootuste lihtne, pidades silmas seda, et kaasas pidi olema vähemalt 10 000AUD ning tagasi lennupilet, mida meil otseloomulikult kellelgi ei olnud. Ootasime kohutavalt karmi pagasi kontrolli kuid kõik kulmineerus sellega, et meilt ainult küsiti kas meil on midagi kaasa ja paluti Margusel ja Raigol ette näidata nende kiirnuudlid ja konservid, samal ajal kui kõikidel teistel inimestel meie ümber võeti lahti kogu pagas ja vaadati see üksipulgi läbi.

Perthi lennujaamas uurisime me kohalike hosteleid kus võiks ööbida. Raigo helistas North Lodge hostelisse, kus olid kõige soodsamad hinnad ja pakuti tasuta trantsporti lennujaamast hostelisse. Tasuta sõitu me siiski ei saanud kuna hostelist öeldi, et meile ei tulda järgi kuna õues on liiga halb ilm(õues tibutas natuke vihma). Lennujaamast väljudes paar kohaliku bussijuhti sooviasid meil võtta takso, mis pidi olema odavam kui buss. Takosjuht oli neeger. Palusime teda, et ta viiks meid North Lodge hostelisse, selleasemel sattusime hoopis samal tänaval asuvasse BillaBongi. Arve läks $32.5, andsime $35 dollarit ja saime tagasi 40 senti, ilmselgelt oli meist vale eeldada, et härra neeger taksojuht oskab teha lihtsaid algebralisi tehteid arvestades tema tõmmut jumet. BillaBongis öeldi meile, et tubadega läheb natuke aega ja pakuti tasuta hommikusööki. Raigo määris saiapeale tema arvates Nutellat, kuid tuli välja, et see on consentrated yeast product. Pärast esimest ampsu jooksis Raigo köögist välja. Tuli välja, et kohalik Nussa maitseb nagu kala, lagritsa ja vetika segu. Ootasime BillaBongi hostelis 2 tundi enne kui tuli välja, et neil ei olegi kolmeseid tube ning me otsustasime sealt ära tulla, North Lodge hostelisse nagu alguses plaanitud. North Lodge hostelisse registreeris sisse meid vanamees kes oli Külma sõja jäänuk Solveeniast.

Esimese asjana käisime pesemas ja panime ennast valmis, et minna Perthi avastama. Siiamaani on meie avastamine piirdunud kahe tänavaga. Ilm on hullem kui sügisene Eesti. Vihma on sadanud absoluutselt kõik päevad siiamaani, päikest me näinud ei ole. Pühapäeval uudiseid vaadates selgus naljakas tõsiasi, et Perthi poole on teel 125tunnikiirusega selle talve kõige võimsam torm ning soovitati kõik asjad väljast sisse tuua ning toas asjad kinni siduda.

Hetkel meil tööd pole kuid moraal on kõrge. Meie 30st numbrist on alles 5. Siiski on meil pisike võimalus kui öeldi, et me VÕIBOLLA saame alates kolmapäevast kuhugi farmi marju korjama. Plaan on rentida auto ja sõita siin märjast ja külmast linnast põhjapoole kus on soe ja päikeseline.

Meie kohalikud numbrid:

Margus – 0435399437

Risto – 0468641233

Raigo – 0435509703

Kui keegi soovib meiega ühendust võtta, siis neid numbreid kasutades tuleb odavam kui meie Eesti numbritele helistamine või sõnumite saatmine. Hetkeks kõik aga kui midagi huvitavat veel juhtub anname sellest kindlasti teada.

Cheers mate!

Tripi põhilugu: Morgan Page – Fight For You (Y)