Tere jälle !

Esiteks: meie plaanist auto rentida ja põhja põrutada ei tulnud kahjuks midagi välja, sest auto rentimine oleks, koos bena hinnaga, 600 taala maksma läinud. Selle asemel ostsime me paar päeva tagasi auto… nimeks ’Poofy’. Masin ise on 1996. aasta Ford Falcon 4.0, sinine (v.a. parem tiib) ja paarist kohast kergelt mõlkis. Maksis 1200.- kohalikku ehk 12,000 krooni, kuniks kroon veel kehtivusel on.

Väike kõrvalepõige: Raigo telefon ei tööta, kui kedagi huvitab, sest iPhone ei tunnista kohalikke kõnekaarte. Ristole ja Margusele saab aga edukalt helistada. Ja blogi nimi, ‘kaditj’, tuleb meie hosteli, North Lodge, kõrval asuva netikohviku nimest, kus me oma blogi uuendame ja redigeerime. Just to let you know…

Naasdes autoostu detailide juurde: pärast Poofy kättesaamist, pidime me sellega ka otseloomulikult tagasi North Lodge’i juurde sõitma. Sellega seoses ilmnes probleem… Nagu kõik teavad on mõnes riigis maailmas liiklus vastupidine, nendeks on nimelt Jaapan, Suur-Britannia ning ka Austraalia. Success ! (Y) Eks esialgu oli hirmutav, aga pärast 20 minutilist ringiuitamist, silmasime me horisondil ammutuntud Perth’i kesklinna tornhoonesid ja võtsime suuna neile. ’Taeva abiga’ jõudsime koju, mis sest, et mööda hoopis teist teed, kui taksoga sinna minnes. Parkisime auto maja kõrvale ja läksime tuttu. Hommikul selgus, et sõbrad/naabrid iirlased olid tol samal ööl 125 dollarit trahvi saanud. Poofy pääses.

Järgnenud brainstormi käigus tekkis idee, et ’ööbiks õige hoopis autos, või õues, või telgis, selle asemel, et edasi hostelitoa eest maksta!’ Kui ajaloost tuntud Abraham Lincoln’i teatrivisiit oli halb plaan, siis meie idee oli katastroof. Päeval soetasime omale 60 dollarise telgi ja kaks 30 dollarist magamiskotti. Sõitsime randa, seega möödus 45 min. Õues oli tohutult külm, aga kuna kell oli alles 8 pm, läksime rannamõnusid nautima. Kell 9 oldi autos tagasi. Järgnes tunniajane Uno-kaartide maraton. Peatselt läks niivõrd pimedaks, et me ei teinud enam sinistel ja rohelistel kaartidel vahet, seega olime sunnitud eemaldama ühe kahest, õnnelikuks valikuks sai sinine. Tingituna tohutust igavusest ja suhteliselt hilisest kellaajast (kell oli 10 pm) otsustasime magamist proovida. Sõnad ei suuda kirjeldada meie agooniat järgneva 8 tunni vältel. Algatuseks ei saanud esiistmete seljatugede kallet reguleerida (istmeid ei saanud alla lasta…). Öösel oli 6 kraadi sooja. Austraalia värk. Kella kümnest kella kaheni magasime me 10 minutiste intervallidega ( ehk siis 10 minuti kaupa). Tülpinud igikestvast heitlusest külma ja ebvamugavusega, läksime autoga sõitma. Esiaken oli härmas. Tegime kiire ringi, see pumpas meisse jälle elu, nii et olime valmis jälle magamist üritama. Üks viimase aja rõõmsamaid hetki oli, kui olles suutnud kell 2 magama jääda, ärkasime ning avastasime, et kell oli lausa kolmveerand seitse hommikul. Juubeldasime ja tähistasime sellega, et keerasime kütet juurde. Panime ka raadio tööle. Kella kaheksa-üheksa paiku sõitsime linna tagasi, täiesti improviseeritud teed mööda, mis sisaldas ka põgusat vahepala kiirteel, ning helistasime North Lodge-i ja panime omale jälle toa kinni.

Käesoleval hetkel on pühapäeva õhtu. Istume oma hosteli numbritoas ja vaatame Rossit feilimas. Laupäeval kell 1 ilmusid meie hostelisse 3 eestlast: 2 tüdrukut, õed, ja üks tüüp nendega. Nad on toredad, aktiivsed, eestlaslikud.

Meanwhile: Risto ja Marguse pantvangidraama.

Samal ajal kui meile hostelisse teisi eestlasi tuli käisid poisid poes küpsist ostmas ja nägid reklaamtahvli peal püssiga alasti meest, kes hoidis kõiki linnaelanikke pantvangis. Okei, not true…See ei olnud tegelikult pantvangidraama, lihtsalt mingi hulluke, kes niisama nalja tegi. Õhtul toodi ta rahulikult politseionude poolt sealt alla ja viidi kainerisse, või hullarisse, või kuhu iganes sellised tüübid viiakse. Risto ja Margus jõudsid tervetena koju tagasi, kus Raigo neid juba teega ootas. Järgnes muinasjutuline tee joomine ja küpsiste söömine, nagu halvas 1960. USA reklaamis.

Käisime täna viimast korda mõne aja jooksul linna peal uudistamas. Külastasime kultuuriväärtusi ning tegime isegi paar pilti. Not much to see, sest although kena, on see linn võrdlemisi uus ning siin pole eriti midagi huvitavat kaeda.

Hetkel ootame esmaspäeva, kui selgub, kas me saame viinamarjafarmis tööd. Kui nii, siis sõidame 100 km Perth’ist põhja poole, kohta nimega GinGin, ning veedame seal järgnevad 6 nädalat. Kui ei, siis põrutame sellegipoolest põhja, sest seal peaks olema rohkem tööd, on kindlalt ilusam ilm, nii et me saame telgis ja/või autos ööbida, ning on üleüldse toredam elu ja melu. Kui miskit mainimisväärset juhtub, saab see ka kindlalt kirja pandud. Tea aga millal netti jälle saab. Hoiame ikka pöialt…

Cheers !

PS: Morgan Page – Fight For You

Lostprophets – AC Ricochet

G’day…

… ja siin me olemegi, pärast pikki kuid plaanimist ja 3 päeva lendamist. Muideks esines esimesel päeval pärast kohale jõudmist 66.666% reisijatel, täpsemalt Ristol ja Raigol väga hull jetlag. Järgnevalt natuke meie reisist siia maailma kuklapoolele.

Esimene huvitav kogemus oli juba Eesti tollipunktis kui turvaväravatest läbi kõndides otsustati Risto ja Raigo manuaalselt läbi otsida. Kahjuks jäi Margus sellest homoerootilisest märjast unenäost ilma. Samal ajal üritas Margus kümne küünega kinni hoida temalt konfiskeeritud V8 Rexona deodorandist ja habemeajamisvahust (Margus on muideks hetkel väga karvane).

Pärast seda kõndisime 500m kohvikusse ja istusime seal 2 tundi kuni saabus meie lennuk. Lennukisse check-ini tegemiseks trügisime kõigist ette, kuid ilmselgelt lasti järjekorrast ette kõik vähemusgrupid (neegrid ja rasedad). Lennukis oli kõik uus ja huvitav kuni pärast 5min õhkutõusu kui hakkas igav ja me tahtsime maanduda. 3 tundi lennukis möödusid väga humoorikalt e.g. Meie ees ja taga istusid britid, keda harjumuspäraselt kommenteerisime inglise keeles(neeger).

Esimese asjana Stanstedi lennujaamas vahetas Risto oma tuttuued varbavaheplätad tossude vastu kuna ta varbad ei talunud neid enam. Kohvrid panime pakihoidu, mis oli idiootselt kallis – 8.75naela(170eeku) näkku. Bussipiletite ostmine ei olnud ka väga meeli rõõmustav – 17naela(331eeku). Ehk siis algas meie Londoni avastamine väga kulukalt. Muideks Stanstedi turvamehed on hambuni relvastatud i.e. kannavad kaasas Kalašnikove, kar98k, Thompson ja Panzerfaust(peaaegu oli nii). Bussipeatusi oli miljon, ilmselgelt kõndisime me väga kaugele enda õigest peatusest.

Londonis bussi pealt maha tulles hakkasime kõndima teadmata suunas, kuni kohtasime üht kena naisterahvast kes tuli meie käest teejuhiseid küsima. Natukese aja pärast sai Margus temaga heale jutule ning avastas, et ta on pärit Austraaliast. Edasine ringkäik viis meid esimese asjana tol hetkel ainukese lahtioleva söögikohani, milleks oli Mac. Toit kätte saadud, kõndisime üle tee mingi suvalise maja trepi peale einestama. Poole söögi pealt tuli meie juurde väga kena tüdruk, kes küsis suitsu, kuid kahjuks ei saanud me keegi teda aidata. Järgmise asjana küsis ta kas me oleme homod. Kahjuks pidime me jällegi ’ei’ vastama. Selgus, et ta kutsus meid omasooiharate peole pidutsema. Seekord jäi minemata L.

Kuna oli südaöö ja väga külm ilm, läksime pubisse, kus oli põlenud käega neeger, kellel oli Marguse arvates psoriaas. 10 naela eest ostsime endale 3 õlle. Neid jõime me niikaua kuni pubi hakati kinni panema ja meid tänavale külmetama peksti. Seejärel otsustasime kohalike vaatamisväärsustega tutvuda – Big Ben, Trafalgar Square, Westminster Abbey, Houses of Parliament, London Eye, The Thames River, Buckigham Palace. Houses of Parliament ees tekkis eluohtlik olukord, kui me kõndisime kõnniteel, mis oli seaduse poolest keelatud ja nad võisid meid maha lasta. Pärast suurt linnatuuri läksime me Maci, kus passisime mitu tundi ning Margus ja Risto poolunes laua peal lamasid. Raigo valvas samal ajal valvsalt nende und.

Pärast seda oli meil Londonist viisakalt öeldes kopp ees, võibolla mängis selles ka rolli meie umbes 35 tunnine magamatus. Otsustasime tagasi lennujaama sõita. Lennujaamas tahtsid Risto ja Raigo osta Boosti, kuid neil jäi puudu täpselt 1penny. Sellele järgnesid suurejoonelised rahaotsingud. Pannes maksma kõik oma sherlockholmesilikud järeldusoskused leidsime rahaautomaatide eest maast särava ühe penny. Ja saimegi oma Boostid kätte. Järgmised 7 tundi möödusid igavalt lendu oodates. Lend kestis 14 tundi, millest me magasime kuskil 10. Pärast maandumist ja enne lennukist väljumist, hoiatati meid, et narkootikumide ülevedamise eest on Malaisias kohustuslik surmanuhtlus. Isegi kui me teadsime, et meil ei ole midagi karta, võttis selle kuulmine seest kõhedaks. Lennukist välja saades oli väljas põhimõtteliselt hapnikupuudus. Kohapeal oli 32 kraadi sooja ja metsik niiskus. Malaisias me lennujaamast ei väljunudki ning ootasime 7 tundi oma järgmist lennukit.

Lennul Malaisia-Austraalia leidsime eest mitmeid imekauneid stjuardesse. Kontaktandmeid täites tekkis meil paar küsimust ning Raigo küsis stjuardessidelt mitmeid küsimusi. Keegi neist ei osanud mitte millelegi vastata, lubasid vastuse välja uurida, kuid terve ülejäänud reisi nad kõndisid meist suure ringiga mööda ja ingoreerisid meid vastust andmata. Austraaliasse maandudes oli öö ning suur vihmasadu. Tollist läbi minek oli üle ootuste lihtne, pidades silmas seda, et kaasas pidi olema vähemalt 10 000AUD ning tagasi lennupilet, mida meil otseloomulikult kellelgi ei olnud. Ootasime kohutavalt karmi pagasi kontrolli kuid kõik kulmineerus sellega, et meilt ainult küsiti kas meil on midagi kaasa ja paluti Margusel ja Raigol ette näidata nende kiirnuudlid ja konservid, samal ajal kui kõikidel teistel inimestel meie ümber võeti lahti kogu pagas ja vaadati see üksipulgi läbi.

Perthi lennujaamas uurisime me kohalike hosteleid kus võiks ööbida. Raigo helistas North Lodge hostelisse, kus olid kõige soodsamad hinnad ja pakuti tasuta trantsporti lennujaamast hostelisse. Tasuta sõitu me siiski ei saanud kuna hostelist öeldi, et meile ei tulda järgi kuna õues on liiga halb ilm(õues tibutas natuke vihma). Lennujaamast väljudes paar kohaliku bussijuhti sooviasid meil võtta takso, mis pidi olema odavam kui buss. Takosjuht oli neeger. Palusime teda, et ta viiks meid North Lodge hostelisse, selleasemel sattusime hoopis samal tänaval asuvasse BillaBongi. Arve läks $32.5, andsime $35 dollarit ja saime tagasi 40 senti, ilmselgelt oli meist vale eeldada, et härra neeger taksojuht oskab teha lihtsaid algebralisi tehteid arvestades tema tõmmut jumet. BillaBongis öeldi meile, et tubadega läheb natuke aega ja pakuti tasuta hommikusööki. Raigo määris saiapeale tema arvates Nutellat, kuid tuli välja, et see on consentrated yeast product. Pärast esimest ampsu jooksis Raigo köögist välja. Tuli välja, et kohalik Nussa maitseb nagu kala, lagritsa ja vetika segu. Ootasime BillaBongi hostelis 2 tundi enne kui tuli välja, et neil ei olegi kolmeseid tube ning me otsustasime sealt ära tulla, North Lodge hostelisse nagu alguses plaanitud. North Lodge hostelisse registreeris sisse meid vanamees kes oli Külma sõja jäänuk Solveeniast.

Esimese asjana käisime pesemas ja panime ennast valmis, et minna Perthi avastama. Siiamaani on meie avastamine piirdunud kahe tänavaga. Ilm on hullem kui sügisene Eesti. Vihma on sadanud absoluutselt kõik päevad siiamaani, päikest me näinud ei ole. Pühapäeval uudiseid vaadates selgus naljakas tõsiasi, et Perthi poole on teel 125tunnikiirusega selle talve kõige võimsam torm ning soovitati kõik asjad väljast sisse tuua ning toas asjad kinni siduda.

Hetkel meil tööd pole kuid moraal on kõrge. Meie 30st numbrist on alles 5. Siiski on meil pisike võimalus kui öeldi, et me VÕIBOLLA saame alates kolmapäevast kuhugi farmi marju korjama. Plaan on rentida auto ja sõita siin märjast ja külmast linnast põhjapoole kus on soe ja päikeseline.

Meie kohalikud numbrid:

Margus – 0435399437

Risto – 0468641233

Raigo – 0435509703

Kui keegi soovib meiega ühendust võtta, siis neid numbreid kasutades tuleb odavam kui meie Eesti numbritele helistamine või sõnumite saatmine. Hetkeks kõik aga kui midagi huvitavat veel juhtub anname sellest kindlasti teada.

Cheers mate!

Tripi põhilugu: Morgan Page – Fight For You (Y)